Poola lühidokid

DocPoint pakkus Poola lühidokke. Võtsin vastu, eelkõige just esimese filmi 'Killuke suve' pärast, mille sünopsis oli paljutõotavalt soe - vanaisa ja lapselaps, õpetaja  ja õpilane, loodus, maaelu, suvi, komponendid  kõik õiged, täiuslikult maalilise looduse ja maaelu ning kahe mehe suhete kujutamiseks. Film oli aga päriselulisemas vormis ning seetõttu õige natuke rusuv. Soojust küll oli, moment kus, mitte just eriti jõukalt elav vanaisa, õhtul enne magamaminekut toob hüti kapist välja läbipaistva kilekoti šokolaadikompvekkidega ning nii mühatades asetab  kluti voodiservale ja küsimus, kas tahad teed ka. Klassikaline ürgmees. Või teisalt kahe mehe ühine avastusretk varahommikustes mägedes. Kaunis. Neid hetki oodanuks veel ja veel ja veel. Nii jäi, aga fillm pisut tühjaks mu hingele.

Marta Minorowicz - 'Killuke suve'

Marcin Koszalka - 'Surematuse deklaratsioon'
Kontakt jäi saavutamata nii filmitegija kui ka peaosalisega.

Paweł Łoziński - 'Inventuur'

Lõppukaader vääris vaatamist, kõik see suur rohelus suure urbanistliku linna taustal ja vabatahtlikud noored parandamas tänasel päeval ajaloo eksimusi. Mõjus.

The Hurt Locker

Üsna närb ja sisutu sõjafilm. Üsna kaugele jääb mu parimast kogemusest 'Black Hawk Down'-i kõrval. Kui Kathryn Bigelow poolt oli paradigmaks seatud sõda kui sõltuvus ning kuis kodanikud sõdalased otsivad aina  suuremat ja suuremat ja suuremat doosi, siis vormiliselt oli see küll üsna igavalt vaatajani toodud. Kõige nauditavam hetk kestis filmis nii minutit 9-12, mis võttis jälgida rühma snaipri ning rühmaülema, kes oli snaipri abilise rollis, kannatlikust ja siirast pühendumust, olles Iraagi palaval tühermaal, kõige kuumemal ja kuivemal  suvepäeval varitsuse ohvriks langenud ja end kaitsepositsioonidele sisseseadnuna, passimas terve päeva ainiti oma sihtmärgi poole, nii tundi 8, nägu kuivetunud ja liivane, huuled villis. Õnnestunud kaadrid. 

Kokkuvõtvalt siiski ei miskit elamust andvat. 6-st Oscarist ei hakka rääkimagi. Ju oli sõjafilmi kord.

Men Who Swim

 

Dylan Williams, rahvuselt uelslane, on kokku õmmelnud muhedalt sõbralikkus, eneseiroonilises võtmes loo ühest murrangulisest etapist omaenda elus. Niivõrd-kuivõrd saab dokumentalistikat tõe pähe võtta üldse, aga igal juhul antud filmis, otsustas mees Cardiffist, südamekutset kuulata ning väljavalituele Rootsi, Stockholmi järgneda ning hoobilt ka perestuda. Kõik nagu kaunis, kuid uues ning mitte just kõige avatumas ühiskonnas, nagu Rootsi paraku immigrandile on, ei leia kutt kuidagist viisi endale sobivat kohta. Kohta kuhu ta sobituks, mis pakuks rahu, kus tunneks ennast vajalikuna, lisaks siis pere elatamisele. Kuniks. Kuniks.

Kuniks liitub ainulaadse kooslusega - 'Stockholm Art Swim Gents', mis kujutab endast ainult meeste sünkroonujumise klubi, mille  klubilist ühendust iseloomustab kõikse paremini üks liikmeist - “The Stockholm Art Swim Gents is a protest against the meaninglessness of life”, koondades enda alla kireva paleti inimtüüpe, ameteid, rolle, sõnaga on pilt piisavalt kirju, et Dylan sulandub kommuuni märkamatult. Kõiki kutte ühendab, aga vanus kas on juba või on koheselt kukkumas nelikümppi ette. Esimene poolaeg on läbi, teine algamas, seis on 0:0, mõnel puhul ka 0:1. Mis edasi? Poole nooremaga paari heita? Liisida kabrioletist Saab? Loobuda tööst kuubikus? Asutada Rootsi esimene ainult meeste sünkroonujumise klubi? Jah, viimane variant osutus kõikse mõistlikumaks, tuli klubi asutada, võtta treeneriks ajakirjanikust keskikka jõudnud plika, kes teab piisavalt palju sünkroonujumisest, et raamat kirjutada ning võibki Milaanosse MM-ile minna. Oleks lühidalt. Väga lühidalt. 

Eredaid momente jagus õite mitmeid:

- treeningu järgset dushi võtta 1l lapik viskipudel kaenla all:viskipudeliga dushi all;

- MM-il osalevate Hollandi kuuekümpiste noorsantide oranžid pidžaamat meenutavad kostüümid;

- Itaalia raadioajakirjaniku aus küsimus - kas te olete peded?

- need püüdlikud saputamised basseinisügavustes.

Igati tore, rõõmsa meeleolu film igal juhul, lisada veel juurde sõnum Dylanilt - 'I could stop worrying about where I was going,' he says,  'And start appreciating where I was.' 

Väga õige.

Anne-Maria Penu 'Minu Hispaania'

Anna-Maria Penu ja tema Hispaania. Täitsa siiralt rõõmsaks teeb meele kui inimhing leiab omale õige koha, kus ta tunneb end turvaliselt, vabalt ja õnnelikult. Niit tahab Anna-Maria oma raamatuga muljet jätta ja võib olla tõesti nii ka on, kuid kergelt jääb kriipima tunne, et kirjutaja üritab siiski põhjendada ja tõestada oma tehtud valikut ja õnne, kasutades siinjuures noorusest tulenevalt eputavat ning mahlakat sõnaseadet. Võimalik, et minu paranoia, aga ei jäänud ma lugu uskuma ja ei tundunud see nii siiras kui võiks. Raamat meenutas vägagi oma olemuselt teistki sama sarjas ilmunud teost - Minu Argentiina. Siit ka mõte, blogi ja artikli formaati on küll nauditav mahlakas sõnaseades lugeda lehest, blogist lühijutuna, kuid raamatukaante vahele saades see ei tundu enam nii sisukas ning ei ole ühes rütmis. Ehk siis ei kosuta. 

Juhtumisi lugesin just hiljuti ka Sirbist, kus Viivi Luik ütleb päris täpselt - 'Päevaraamatud ja blogid on päevaraamatud ja blogid. Nendes enamasti kirjeldatakse, kuid ei väljendata. Neis puudub see teatav pinge, intensiivsus, salapära...'