Raudmees. Odysseuse eksirännakud.

Kodumaiste kodanike suur elulugude lembus ei väljendu enam mitte üksnes poodide raamaturiiulitel ja tele/kinoekraanidel, vaid ka teater on oma piskut sest ahvatlevast pirukast nõutamas ja tegelikult juba õite pikemat aega. Õige ka, kui janu on, siis tuleb janu kustutada. Raamatu ning filmi vormilise väljundi puhul on olnud ootus alati selge, vähemasti mul, - leida uusi infokilde ning täiendada juba olemasolevat teadmist  huvipakkuva kodaniku või kodanike rühmituse kohta. Teatri puhul ma sellist kihku varem üllatuslikult täheldanud aga ei ole. Samas Tartu Uue Teatri 'Ird.K' ning Vanemuise 'Ruja' meenuvadki hetkel ainumate kogemustena mu pagasist, mis klassifitseeruvad kui eluloolised teatritükid. Ei kummatki läinud vaatama ma suures janus värskete teadmiste järele, vaid ikka nagu alati - elamuse näljas. Ja nii juhtuski, et mõlemal õnnestus mu hinge kosutada kõige suurepärasemal moel ning tajutavat kommertsiaalsust ma tabada ei suutnud või siis  võib olla isegi pigem ei tahtnud. Nii puht juhtumisi on mõlema etenduse puhul tegu lõunaosariikide toodanguga nagu ka just tarbitud Raudmees. Aga see selleks, see ei olegi hetkel määrav.

Raudmehega oli, aga kohe algselt peale ristivastupidi. Pileti soetamisel sai ainumaks määravaks teguriks ikkagi vaid Gunnar Grapsi nimi ja ühtlasi pisut põhjendamatu lootus mõista, saada teada sutike enam kodumaisest rock'n'rolli päikesepoisist. Ilmselgelt ei olnud lavastaja Robert Annuse taotlus aga Grapsi elu lahata, ega lahti mängida. Küllaltki lihtsakoelise ülesehitusega etendusel, oli rebitud välja erinevaid episoode Gunni elust, mida täitsid ilmetult kokku klopsitud dialoogid kaaskondsetega, mis oleks pidanud Grapsi isiksust avama, aga jäid paraku sisutühjaks ajatäiteks. Välja julgen aravata ainult lapsepõlvest nopitud vestluse isaga. Samas koolipidu, Nukuteatri periood, rooduaeg, parteiaparatuurist laekunud 'levimuusikalitsents', kontsertturneede aeg, oma koha otsimine taasiseseisvunud riigi raadios ja teles jne, jne ei jäänud kandma, ei pakkunud elamust. Erinevalt muusikalisest etteastest. Lavastuse jaoks spetsiaalselt kokku kutsutud muusikaline kolleegium oliti eriti hästi kokkusobitunud, nautides ise ning seeläbi pakkudes naudingut ka saalis istunud publikumile. Ehk etendus oli kergelt balanksist väljas, meenutades rohkem Grapsi auiks korraldatud kontserti kui lavastust. Kõik muu peale Grapsi loomingu popurii, kuigi jah, uuemat materjali oli küllaltki olematu hulk sisse pikitud, jäi üsna teisejärguliseks. Kahjuks.

Grapsi rolli täitmine oli usaldatud Juss Haasmale ning võis selgelt täheldada, et poiss on tõsiselt vaeva näinud osatäitmiseks vajaliku ettevalmistusega, Grapsile nii omase kehakeele ning  lihtsa ja siira väljendusrikkuse omandamisega. Kipitsema jäi tundmus, et Juss oleks veelgi rohkem tahtnud sügavuti minna, kuid mingil põhjusel jäi see olemata. Maria Soometsa rollilahendused jäid sedant' puhku vägagi meenutama katrinpärnalikku stiili, ehk vinti sai igakord ühe keerme võrra ülekeeratud. Leidlik oli  jalgade töö lahendus kus endise suure isamaa avarustes Grapsi kontserti järgsetel pidustustel, Maria poolt mängitud 'groupie' klõbistas/sahistas oma pikki, pulksirgeid, kontskingastatud jalgu edasi-tagasi tihedusega ~5 sammu sekundis. Pani muigama. Muigama panid ka Evald Aaviku ning Janek Joosti tegemised ja ainult heas mõttes. Mitte nii heas mõttes naljakad olid tantsulised numbrid, isegi minu vilumatule silmale, tundusid need olevat ikka väga ja väga puised.

Kokku oli siis üsna suurepärane kontsert ja üsna närb etendus.