Inimesed, kohad ja asjad

'Inimesed, kohad ja asjad' on olnud mul vaatamise nimekirjas juba rohkem kui jupimat aega, aga nagu ikka siis pühamusse pilonkside saamine on omaette ettevõtmine, kus enamasti võidu nopivad nobedaimad näpud. Detsembri alguses aga üllataval kombel õnnistas ning oligi võimalik lõppeks see lavastus programmi võtta.

Võib koheselt ära öelda, et tegu ei ole tavapärase linnateaterliku etendusega vaid pigemiti dianaleesalulikuga, talle omane lavastajakäekiri joonistub üsna selgelt välja, olles rohkem tänases päevas, vajutades inimsuse nõrkustele, samas hoides läbi tegelaste üleval intellektuaalselt huvitavaid mõttelende.

Kohe esimesel poolajal tulistab peategelane Emma (Evelin Võigemast) tuliselt päris mitmeid mulle naha vahele pugenuid pärle inimese normaalsuse temaatikal, ehk siis need tavapärased küsimused - kus on piirid, miks on piirid, miks elada normides kui väljaspool norme on küll ohtlikum, kuid teisalt ka palju avaram see ilm. Miks siis jätta elust  ära need tegevused/vahendid, mis pakuvad kõikse suurimaid naudinguid, nagu Emmagi ise ütles - "Kõik teised on mind alt vedanud peale alkoholi ja narkootikumide, nende peale saab alati kindel olla."

Jah, see on paratamatult enesehävituslik teekond, mis murrab mingil hetkel ka kõikse tugevamad, rääkimata nõrgematest, kuid lõppeks me hävime mingil ajahetkel ju kõik, küsimus on ainult ajas. Igaüks võib siis ise anda enda valikutele hinnangu. Ma ei oska sellise tee valinuid küll kuidagi hukka mõista. Iseasi on muidugi kui nad otsivad/tahavad muutust, tahavad ringist välja, siis on küll kurb kui nad on selleks ajaks juba kõik sillad põletanud ning turvavõrku kuhu maanduda pole enam kuskilt võtta. Etenduse teine poolaeg ka peamiselt selle küsimuse erinevaid vastuste variante näitaski, minu maitsele juba pisut liiga sentimentaalselt, ehk esimese vaatuse bravuurikust oldi ikka mitme tooni võrra allapoole toodud.

Huvitav oleks teada, kuidas suhtuvad sõltlased ise sellesse teatritükki ja kas lõpu lahendusega kannataks mängida neist lähtuvalt, ehk kui mängida traagline lõpp, siis mis sõnumi see saadaks välja? Kas sõltlased üldse satuvad Linnateatrisse seda etendust vaatama? Kui siis valgekraelised?

Näitlejatest, Indrek Ojari oma pohhuistlikusega sobitus oma rolli valatult, oli kuidagi loomulik. Piret Kalda meeldis väga oma erinevates rollides arsti, terapeudi ja emana, muigama paneva lükkena leidis neis kolmes tegelases ühist ka loo peakangelane Emma. Kui mõtlema hakata, siis ilmselt. Evelin ongi vast ainum naine Linnateatri trupist kes sellise kärtsu bravuuritaja rolli välja mängib.

Eriti magusaks tegi kogu kompoti aga Veiko Tubina täiesti imetabane helikujundus, nii taustahelide kuid eriti klubimuusika osas - antud pala oli lihtsalt liiga kaasakiskuv, tekkis eneses tahtmine minna mõnele mahajäetud hoonesse reivile kuigi ma pole kunagi elus käinud reividel :) 

Magusaim kirss tuli, aga juba esimesel poolajal võõrutuskeskusesse saabunud Emma deliiriumi läbimängus, kui ühest Emmast sai mitu, mõni ronis välja voodist, mõni sisse aknast ja läbi tantsu mängiti läbi kogu seda agooniat ja sisemist heitlust mis kaasneb võõrutusnähtudega. Ainus asi, millest ma aru ei saanud oli, miks ainult tantsijad palati uksest käisid ja kõik teised sujuvalt seinast mööda, see oli kummaliselt häiriv ;)