Workshop

Ääretult hea meel oli näha, et omajagu aega ootel nimekirjas olnud teater-performance 'Workshop' tuli taas tegemisele Kanuti Gildi SAALis ja oli võimalus nüüd see lõppeks ära kaeda. Etenduse publikumi ei suunatud seekord traditsiooniliselt platvormile toolide rivvi istuma, vaid lavale oli säetud hiigelsuur vineerplaatidest laud, mille ümber oli säetud toolid ning kuna kõik laua äärde ära ei mahtunud, siis oli võimalik istekoht valida ka seina äärde. Ja 'Workshop' võiski alata.

Eero Epner, Juhan Ulfsak, Mart Kangro on koos Maria Arusoo abiga kokku klopsinud töötoa, mis hõlmab endas arvutul hulgal seinast-seina teadmiste, juhiste, soovituste, õpetuste edasi andmist küllaltki hektilises vormis - olgu see puidust laua täpne ja õige tehnikaga saagimine, kontaktivõimetu inimese pärasoole tühjendamisel aitamine, väikelapse unele suigutamine, Konrad Mäe maalide sisuline kontekst omas ajas või mis teha siis kui joobeaste on säene, et magama minnes tabab karussell, ehk kõik käib ringi kui silmad sulgeda, siis aseta aga käelaba voodi kõrvale vastu maad ja saadki karussellilt maha. Äärmiselt praktiline ;)

Viis kuis neid õpetusi publikumile edastati oli pühendunud ja põhjalik, mitte mingil viisil üle võlli humoreski võtmes või kuidagi groteskne, kui Juhani vaarisa ütlemiste soolo välja arvata, samas ei olnud midagi teha, kui järjest uusi teadmisi valingutena tulistati siis tekkis väike absurdi moment sisse ja ajas mitte ainult muigama vaid aeg-ajalt ka turtsatama.

Teisalt pani see ka mõtlema, et sarnast õpetust saab intentsiivselt tegelikult ka päriselus koolitustel, asjalikest artiklitest, juutjuubi videotest või kus iganes kanalist, sõnaga uksest ja aknast tuleb nii kasulikku kui mitte nii kasulikku infot sisse ning just täpselt sama moodi nii hektiliselt, ehk seinast-seina sinna-tänna, ses pidevas voos on keeruline keskenduda üksikasjalikult ühele teemale, et see põhjalikult omandada, mistõttu tekivadki salvestusraskused ning teadmised ei jää meiega. Minu jaoks sümboliseeriski Juhani vaarisa ütlemiste soolo just seda, ehk kui on olukord käes, millal on vaja kuskilt kuuldud teadmisi rakendada, siis ei ole need alati piisavalt kinnistunud vaid on hoopis pudrustunud, mistõttu tegutsetakse fragmentide põhjal või siis üldsegi instiktiivselt, antud juhul siis põhjendades oma valikuid talupoja tarkusega.

Etenduse lõppakordina väljuti õpetuste maailmast ja toodi sisse kunstimaailm, kogu laud mille ümber publikum istus kaeti erinevate pikkuste vertikaalselt säetud puuprussidega ning kustutati taamalt valgus ning mängiti ainult laualampidega helgiga, tekitades nii äärmiselt lahedaid varjumänge, mis taustamuusikaga harmooniliselt kooskõlastusid, väga-väga lahe sümbioos tekkis. 

Ka punase valguse sättimine seintele, kus olid valged lehed punase markeriga tehtud joonistega andis põneva kutsumise efekti. Retsept!

Ära tahan mainida veel Eero Epneri etteaste ja tegelikult mitte ainult antud etenduse kontekstis vaid üleüldiselt, viisis kuis ta kirjutab või räägib lahti oma mõtteid ja seisukohti, need on minu jaoks enamasti selged, lihtsasti ja loogiliselt kulgevad mõttekäigud ning esitatud heas rahulikus tempos, vägagi sugestiivsed, heade piltlike näidetega ning mis oluliseim - valdavalt ka sisukad. Ses mõttes on sarnasusi mu teise suure lemmiku Tõnu Õnnepaluga.

Antud etenduse kontekstis on, aga kõik kolm tegutsemises olevat kutti võrdväärselt head ja nauditavad oma tekstis ja rollis, moodustades suurepärase kombo omakeskis ja pakkudes igati nauditava performance.

Kas te käite siin tihti?

Miskit nii sisutult inetut pole ikka pidanud väga ammu vaatama, oleks siis küsimus ainult minu humoreski maitses, aga kogu saalist oli kosta turtsatust vaid kord või kaks kogu etenduse jooksul., ehk siis kellele ja miks? Ikka väga õnnetu tegemine.

Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse | Не удивляйся, когда придут поджигать твой дом

Vene Teatri saale on õnnestunud varemgi külastada oma hinge harimise teekonnal, kuid trupiga polnud siiani veel kokkupuudet olnud. Vaba Lava Narva teatrikeskuse ja Vene Teatri ühistöös valminud projekt kustutaks lõppeks ka selle puudujäägi. Moskvast pärit lavastaja Juri Muravitski on võtnud lavastada Poola dramaturgi ja ühiskonnategelase 2006.a kirjutet' näidendi, mis räägib tõestisündinud loo välismaiste omanike rahaahnusest tingitud surmaga juhtunud õnnetusest Poola külmkapi tehases ning lesestunud naise lootusetust ristiretkest õigluse jalule seadmiseks. Tänases isiklikus aegruumis ei tekkinud mul säense klasside omavahelise hõõrumise temaatikaga erilist kontakti.

Samas jällegi lavastulik lahendus mille oli valinud Muravitski päästis päeva. Kogu etenduse kestel kostev leebemat sorti techno muusika annab laheda industriaalse vaibi, selle taustal sammuvad näitlejad sirgejooneliselt lavale, tutvustavad mõne lausega konteksti, võtavad sisse asendi ja hakkavad dialoogi või mõnel juhul ka monoloogi pidades lugu lahti rullima, ise samal ajal tantsu vihtudes. Just tants ongi see, mis erinevaid karaktereid kõikse enam avab. Lese arglik, aga samas tarmukas samm või tehast esindava advokaadi ükskõikne või tehase omaniku üleolev ja mugav samm. Kontseptina igati lahe ja hoogne ja paras ühevaatuseliseks kiireks meelelahutuseks.

Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt

Emajõe Suveteatri eelmise aasta menuktükki 'Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt' mängiti ka käesoleval hooajal Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias. Leitud etendusepaik on täiuslik, kirik ise taamal põhiliseks lavakujunduseks oma valgete kulunud müüride ning kuldsete sibulakuplitega ja vana väsinud trepiga, loob sobivalt vene muinasloo õhustiku.

Etendus ise algab märkamatult ja omajagu varem ametlikust algusajast kui kaks frakis vanemat härrasmeest suunduvad kirikuaeda puidust õigeusu riste maasse lööma. Olles mõnekümne jagu riste püsti saanud mehed kaovad ning etendus saab ametliku alguse. Lavale jõuab koos orkestriga vaevaliselt pentsik matuserongkäik - kolm õde (vürstitar, kangur ja kokk) ja nende ema Baba Riga, kõik liikumas nii põduralt nagu oleks juba rohkem kui mõned sendid surmale võlga. Orkester kääksutab oma pille samuti väsinult ja noote venitades ja aeg-ajalt üldse mööda mängides. Väga suurepäraselt huumorisse säetud algus, mis kruvis ka edasise ootused üles. Paraku esimene poolaeg aga enamaga ei üllatunud, vaid hoopis vajus kuidagi ära. Järgnev huumor oli pigem kummastav ja mingil hetkel isegi kohatu. Arusaamatult magedaks kujunes teevalamise rituaalist kusemisenali. No milleks!? Igal juhul pani pead vangutama ja osutama, et klassikaline Dvinjaninovi lüke, mis on hämmastav kuna polegi vist ühtegi Dvinjaninovi tükki varem näinud. Naljakas oli endal hiljem lugeda, et lavastajaks oli hoopis Kaili Viidas. Kummastav mille põhjal see paralleel mulle pähe joonistus.

Teine poolaeg aga jooksis tüki uuesti kenasti käima. Kolm õde jutustasid muinasjuttu omas võtmes, esiti küll Puškini algtekstile kohaselt värsivormis, kuid lisades omapoolset vürtsi teravmeelsete kommentaaride ning tausta kirjeldustega. Kus Puškini tekst otsa sai, rääkisid õed mahlakalt juurde, mis siis nende eludest tegelikult edasi sai. See tekst on Ott Kiluskil igati hästi humoreski keeratud ja väga nauditav. Kolm mutti kütsid igal juhul uskumatu hooga ja oli näha, et nautisid igat momenti laval. Kui sõna osades olid vürstitarina - Marika Barabanštšikova, kangurina - Karin Tammaru ja kokana Terje Pennie, siis muldvana Baba Rigat, kes sõna küll ei saanud, aga oli igati pildis mängis Ingrid Isotamm. Arvestades akrobaatikat ja küürus liikumist, mida Ingrid tegi olin kuni etenduse lõpuni veendunud, et tegu on tegelikult mõne noore poisi või neidisega, kes tegeleb igapäevaselt iluvõimlemisega. Need poosid ja asendid, vau! Tõeline vanamuti krõnks.

Mowgli

Musta Kasti lahendus 'Mowgli'-st on fantastilise energiaga hoogne ja lõbus suvine tükk eelkõike väikestele inimestele. Mängitakse Põlvamaal, Maanteemuuseumi vahetus läheduses, ühel metsa veersel künkal, mis on väga nutikalt ja ehedalt looduslikuks lavaks kujundatud. Varasematele saabujatele pakutakse võimalust osaleda lühildases matkas (~32 minutit) läbi Tilleoru maastikukaitseala, mis viib lõppeks etendusepaika. Kui on autoga pikemat aega lõunasse loksutud siis aitab matk läbi ürgse metsa viia juba džunglilugude meeleollu. Vanad väärikad puud, mis varjavad päikest, Ahja jõe äärne tihe võsarägastik ja kirsina tordil, vahetult enne etenduspaika, džungli loomade ja lindude kiledad huiked, möirged, häälitused. Väga priima mõte ja lahendus, mis viib sujuvalt enne etenduse algust juba vastavasse meelelaadi. Huvitav oli sel jalutusel jälgida ka kuis noorem põlvkond neile häältele reageeris, eks esmaselt ikka järgi matkides, kuid mingi aja pärast hakkas juba küsimusi sadama, et kas tulevad need hääled kõlaritest või kes neid hääli ikkagi teevad ;)

Etendus jookseb lahti üsnagi Kiplingi originaalteose järgi, kuigi lavastaja Birgit Landberg on seda osaliselt lühemaks kratsinud, samas kõik peamised tegelased on ikkagi pildis ning etenduse kese keerleb nagu raamatuski Shere-Khani ja Mowgli omavahelise heitluse ümber. Kiplingi kirjutisest ei meenu mulle ainult, kas Mowgli oli ka seal nagu etenduseski üsnagi upsakas ja eneseteadlik ja kohati isegi lapsikult ülbe või on siin lavastaja koos näitlejaga vinte meelega veel juurde keeranud, et nii lugu õpetlikumaks muuta. On kuis on, häirivaks see igal juhul kuidagi ei osutunud. 

Kui suurepärast lava sättimist looduslikku olustikku juba mainisin, siis ära mainimist väärivad ka toredad kostüümid. Mowgli koos teiste inimestega on ainukesed, kelle ihu näha on, kõiki loomtegelasi katab nahana liibuv riie ja pikemakarvalistel on ka karvkatet riideribadega lisatud. Madu Kaa-le on veel lisaks antud ehituspoest saadavad ventilatsioonitorud, täpselt sama lahendus nagu Pepeljajevi etenduses 'Mees kes teadis ussisõnu'. Toimis hästi.

Kõikse enam meeldis, aga mulle kuis oli säetud Jaanika Tammaru poolt loomade liikumine, karu Baloo petlikult aeglane loivamine, kavalalt kassilikult liikuv panter Bagheera, täiesti kaootilises liikumises ahvirahvas oma endimetlevate lauludega ning minu lemmikud - hämmingus hirved, ma pole kunagi nii täpselt ja humoorikalt tehtud hirvi varem teatrilaval näinud. Täiesti kuldne lahendus.

Kokkuvõttes täiesti suurepärane vaatamine. Noorem põlvkond kiitis samuti etenduse mitte ainult heaks, vaid väga-väga-väääääääga meeldis heaks. Etenduse paigast ära sõites nägime veel tee ääres parkla poole suunduvat Karl Edgar Tammi, kes oli endiselt Shere Khani kostüümis, üks noorem härra meie seltskonnast pidas vajalikuks autoakna alla lasta ja hüüda - "Nägemist tiiger! Sa oleks peaagu võitnud Mowglit!"

Nii tore kui kõikidele tegelastele ikka kaasa elatakse ;)

Kirvetüü

Tekst etenduse kodulehelt annab hea ülevaate:

„Kirvetüü” jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamuse lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, perssekukkunud ärimees, kooperatiivpoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. 

Lugu rullitakse lahti küll 1990-ndate Eesti ühes väikeses setu külas, kuid arvestades lavastuses välja joonistuvat olustikku ning värvikaid, kuid siiski kindla tüpaažiga tegelaskujusi ei ole see üldse mitte kohapõhine lugu, üks-ühele sarnaseid või ligilähedasi sündmusi leidis aset sel ajastul ilmselt kümnetes ja kümnetes eripaikades üle meie kalli kodumaa. Ehk ses plaanis oli lavastus rohkem ajastut avav ja kirjeldav sündmuste seire, millest otseselt mingit tuuma minu jaoks välja ei koorunud. Meeldis, et tekst oli mahlakas ja terav, et ei oldud võõbatud 1990-ndaid ilusamaks kui need tegelikult olid ja teisipidi ei naernud etendus ka seda valusat etappi meie riigi ajaloos välja, ega olnud ka mingi nurga alt tänsest hetkest vaadates üleolev, ega hinnangut andev. Oli aus ja andis vaatajale endale võimaluse hinnangute andmiseks, kui üldse peab hinnanguid andma.

Äratuntavad paralleelid hakkasid jooksma mul peas mõni aasta tagasi kinolinal jooksnud Triin Ruumeti filmiga "Päevad, mis ajasid segadusse", mis samuti kirjeldab sama ajastut üsna sarnases võtmes, samuti ühest põlvkonnast lähtuvalt kuid ka teisi kaasates. Huvitaval kombel ei olnud see ainum paralleel, etenduse lõpplahendus tõi meelde kevadel loetud Vahur Afanasjevi "Bogdan ja Serafima", mõlema lõppakord oli säene popkornilik kodukootud hollivuuud, mis kogu elamust kraadi võrra alla kruvis.

Etendusest kõikse suurema elamuse pakkus Kammivabriku sündmuskeskusesse ehitatud ajastutruude ja uskumatult detailiderohke lavakujundus. Mulje jäi, et lava oli oma 40m pikk ja nii olid erinevad olustikud - pood, mets, erinevad tegalaskujude elamised, kuurid jne kõik lavale ära mahutatud. Ja ikkagi see väikeste detailide paljusus oli pahvistav. Iir Hermeliin on fantastilise tulemuse saavutanud. Vau!

Kammivabriku kõrged laed ja suur ruum oli samas liigsuureks ampsuks helivõluritele, kui juba seto keelt oli kohati keeruline täielikult mõista ja tabada siis kahjuks kadus hajuti tekst täiesti ära ja polnud muhvigi kuulda, ega aru saada mida räägiti, pea täielikult läks kaduma laste tekst, millest on ikka päris kahju.

Näitlejatest tegi jällegi väga priima rolli külajoodik Mürkana Veiko Porkanen, väga meeldis, et ta suutis hoida terve etenduse vältel ühtlast joobes joont, ega libastunud kordagi labasuse koorel, teha tüüpilisi joodikunalju. Lisaks oli tegelaskuju mängitud veidi nukraks ja heatahtlikuks, õnnetuks hingeks, kes on jäänud ajastuhammasrataste vahele. Noissss.

Üllatuse pakkus, aga hoogsa poeomaniku ning ärimehena Margus Jaanovits, säense "lähme ja teeme"  suhtumisega hakkaja uue aja ettevõtja, kel samas säilinud nõukaaja kombestik. Väga hästi lahendatud roll.

Kokkuvõttes oli kogu kompott suurepärane.

Minu Eesti vanaema

'Minu Eesti vanaema' on Julia Augi, tänase Venemaa ühe tunnustatuma teatraali autorilavastus, mis jutustab ausalt ja kohati ka valusalt tema enese perekonna lugu. Julia on Eesti juurtega, nagu etenduse nimestki võib väljalugeda, sündis küll Leningradis, kuid kasvas üles ja lõpetas keskkooli piirlinnas Narvas. Teatrialast ülikoooliteed jätkas Julia aga taas Leningradis ja pärast kooli lõppu jäigi nii Venemaa teatri kui filmi skeenele tiirlema. Enesele üllataval kombel on mul õnnestunud tema tööd isegi kinolinalt, filmist 'Leto' näha. 

Lavastuse kirjutamiseks sai Julia tõuke oma keerulisest ristiretkest Eesti riigiga saamaks Eesti kodakondsust, kuna vanaemast tulenevalt määratleb ta ennast ise just eestlasena. Eesti riik aga topeltkodakondsust reeglina ei luba ja Julia oma töö tõttu Venemaa kodakondsusest lahti öelda ei saa ja taha. Ühelt poolt vajutabki lavastuse kese eestlaseks olemisele, kas eestlane saab olla inimene, kes ei mõista eesti keelt ja ei ela ka alaliselt Eestis, aga on valmis Eesti vabaduse eest võitlema kui selline olukord peaks tekkima, vähemalt sõnas on ta selleks valmis.

Teisalt, minu jaoks isegi enam vajutab etendus aga lapselapse ja vanavanema omavahelisele suhtele. Julia puhul oli see suhe, mis sest et ajaliselt lühildane, Julia vanaema suri kui Julia oli alles kaheksa aastane, piisavalt lähedane ja Juliat õrnas eas kujundav, et on saanud tänaseks Julia identiteedi lahutamatuks osaks ja veel niivõrd, et Julia määratleb end eelkõike tänu vanaemale täna eestlasena. Vähemasti jäi mulle säene arvamine näidendist.

Antud keskmest lähtuvalt oli näidend emotsionaalselt vägagi mõjus mulle, kuna tõi meelde mu enda kalli vanaema. Silmanurgad läksid niiskeks, kui näitlejad palusid publikumil meenutada kuis nad oma vanaema mäletavad, millised olid nende juukseid, milline oli lõhn, millised olid käed, millises tegevuses nad vanaema mäletavad jne jne. Oma varajases lapsepõlves veetsin niisamuti suure osa ajast oma vanaemaga ja täna tajun, et olen sellest ajast paljut kaasa võtnud. Mõni nüanss jooksis kokku ka Julia kogetuga, näituseks Julia vanaema ütles ikka - "ei tohi niisama logeleda, võib heegeldada, keelt õppida, joosta, kõike võib teha, isegi magada võib, aga logeleda mitte".

Minu vanaema küll otseselt nii ei öelnud mulle aga kaudselt oma käitumisega küll, ta oli alati midagi tegemas või liikumises, isegi telekat vaatas või rohkem kuulas ta alati kindaid kududes. Osaliselt , tunduvalt väiksemas mahus on säene toimetamise vajadus ka mulle üle kandunud, keeruline on paigal istuda ja mitte midagi teha.

Nii läbi oma lugude vanaemaga, jutustaski Julia oma kujunemise ja tänase intetideedi kulgu. Ses plaanis oli näidend lihtsa ülesehitusega ja kohati ka hüplik ühest kogemusest teise, kuid andekalt ja huvitavalt lahendatud nüansse oli mitmeid. Kasvõi kohe etenduse alguses ette mängitav intervjuu, kus reporter ühelt poolt ründab teravate rahvuslikult pinnalt tulevate küsimustega ja teisalt samal ajal tahab kuulsusega koos selfisid klõpsutada. Säene kaksipidisus ja silmakirjalikkus ei ole paraku enam erandlik. Väga meeldis kuis oli lahendatud kommunaalkorteri elu, mingit privaatsust ei olnud, kõik tegelased toimetasid oma tegemisi valjusti üli väikesel pinnal, kogu selle virr-varri kirsiks oli hommikumantlis ja rätiku ümber pea turbaniks keeranud nõukogude naine, kes riputas agaralt nähtamatule nöörile märgi riideid, mis siis larts ja larts põrandale kukkusid. Kuidagi väga hästi sümboliseeris see mulle sovjetilikkuse vaimu.

Näitlejatena said lavale vanast NO pundist Mirtel, Gert, Jaak, Ülle Kaljuste täitis suurepäraselt vanaema rolli ning NUKU-st oli laval minu jaoks mitte nii tuttav Laura Kukk. Hästi tegid, olin loos nii sees seda puhku, et näitlejate jälgimiseks momenti ei tekkinudki. Meenuma jäi Jaak Printsi humoorikas lahendus 'Minekoju' koera rollis. Väga hästi tabatud ja tehtud.

Sõnaga imetabane elamus.

Südames sündinud

Tervise Arengu Instituut on vedada võtnud äärmiselt suurepärase sotsiaalprojekti, kogunud kokku mitmeid päriselulisi lugusid siitsamast meie Eestist, meie oma inimestest, kes on avanud omad  südamed ning vastu võtnud oma koju, oma perre kasulapse(d). Kasuvanemate lugusid on jutustama säetud näitlejad - Külli Teetamm, Tõnn Lamp, Hele Kõrve, kuid hääle vahendusel kuuleme ka laste enda arvamisi lapsendamisega kaasakäivatest keerdkäikudest.

Lavakujunduslikult on kõik äärmiselt minimalistlik, on tool, on lugu ja on jutustaja. Jutustaja tüpaažid olid üsna stereotüüpsed valitud, teagi kas neil oli seost ka päriseluga või olid need rohkem väljamõeldud. Ega vahet olegi. Olulisem oli sõnum ja sõnum oli mõjus, eriti hingepugevad ja südamlikud olid Külli tehtud rollid. Loodetavasti julgustab see dokumentaallavastus rohkem inimesi lapsendamise teed minema kui neil selleks võimalus on, sest ükski laps ei peaks ilma vanema armastuseta kasvama!

Лебединое озеро | Luikede järv

Kohting numbriga 3, Tšaikovski imelise balleti 'Luikede järv'-ega, sedan't puhku mitte enam koduses Estonias vaid naaberlinnas St. Peterburgis, Aleksandri teatris. Tuleb tunnistada, et juba teatrisaal iseeneses oli väikene elamus, kokku kuus tasandit publikumile, parter + 5 rõdu korrust, sisekujunduses andis põhilist tooni punane samet, ehitud kuldsete ornamentidega ning laest rippumas hiiglaslik kristalllühter, samas oli säilinud piisavalt palju avarust ja õhulisust, et ei tekkinud raskuse tunnet, mis tavapäraselt sarnase interjööriga kaasneb, siia olustikku sobitus see kõik kui valatult.

Eks publikum tulebki osaliselt ka saali kaema, kuigi esmaselt ikka ballettiklassikat Luikede järve, ses plaanis on ikka ehedamast ehedam turistitoode, aga seejuures tõesti suurepäraselt tehtud.

Tantsukunsti vallas pole endiselt minu puhul mingitki arenguhüpet toimunud, seega ei oska ega taha hinnangut tantsijatele ja seadele anda. Teatri kaaskond küll arvas, et hüpped siin teatris olid ikka kraadi võrra kõrgemad ja puhtamad. Ei osanud tõesti märgata. Huvitaval kombel märkasin küll aga, et kõik luiged olid üsnagi sentimeetri pealt ühepikkused valitud, ilmselt siin teatrites valikut jagub ja konkurentsi tingimused ei halasta. Teise tähelepanekuna jäi silma või tegelikult pigem kõrva, et teatud hüpete puhul oli selgelt kuulda lavapõrandal mütsatusi, mida ma Estonia kogemustest küll ei mäletanud, naljakal kombel olid korduvad müts-ja-müts-ja-müts isegi kergelt häirivad.

Aga kokkuvõttes igati suurepärane elamus.

AV Maria

Teater nimega Kelm oli senini jäänud minu jaoks tundmatuks suuruseks, niisamuti nagu lavastajana Karl Koppelmaa, niisamuti nagu näitlejana Andres Puustusmaa, isegi Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALI polnud varem oma jalgu sisse saanud. Piinlik ei ole, pigem hea meel, et sai kõik ühekorraga ära kaetud.

Etendust Kanuti Gildi baar/riietehoid/eesruumis oodates oli üllatust omajagu, kui ei suunatudki publikumi tavapärase kardina alt läbi isteplatvormidele, vaid kutsuti hoopis kõrvalruumi koridori, kust viis ajahambast puretud uks meid hämarasse pisemasse ruumi, pisemasse siis teatrisaali mõõtkavas, ainuüksi tooliridasidki oli vast ainult 6 siia ära mahutatud, kui õigesti nüüd meenub. Väikesele lavale oli kenasti säetud boheemlaslikult või veidi isegi pomsilikult korratu tuba, mis oli tuugalt täis lugematul hulgal väiksemat ja suuremat, olulisemat ja tegelikult rohkem isegi mitteolulist kola, moodustades vana rebenenud tapeediga ja kohatu auguga seinas väga laheda kulunud ning väsinud terviku. Säene olustik on minu nõrkus, ehk siis lavale loodud õhkkond tundus juba ette soodne.

Lugu ise hakkab lahti kerima üsnagi rahulikus tempos, toas ärkab narivoodis noorema poolne neidis (Lauli Otsar) ja hakkab tasapisi igapäevasi hommikusi toimetusi toimetama, mõne aja pärast toa teisest nurgast ajab end üles vanem meesterahvas (Andres Puustusmaa). Peagi saab selgeks, et tegemist on isa ja tütrega ning mingil kummastaval põhjusel on nad vabatahtlikult toas lõksus, ega saa sealt lahkuda ja nii juba 20 ja pool aastat. Ja ei, tegemist ei ole mingistki nurgast verepilastuse radadele kalduva looga. Vastupidi, isa ja tütre suhe on ilus ja siiras, armastav. Kuigi on selgelt tunda, et tütar on sellisest elust frustreerunud ning ootab muutust, samas ei tiku ta seda kuidagi ise esile kutsuma, vaid on passiiv-agressiisvselt ootavas seisundis. Isa olemisest on keeruline tema tegelikku tahtmist välja lugeda - ühelt poolt ta nagu tahtmatult tahaks, et see olukord lõppeks ja tütar saaks toast välja ja välisilmaga tutvuma, teisalt aga kammitseb teda hirm muutusele ja kõige rohkem hirm tütart kaotada. Säene kahevahel olek ja sisemine enesega võitlus muudab isa kohati üsna hajameelseks, kogu see inimese seisund ja olek on äraütlemata imetabaselt Andres Puustusmaa poolt tabatud ja samaväärselt loomutruult rolli edasikantud, ses plaanis täiesti fantastiline näitlejatöö.

Esimene etenduse poolaeg kobestabki läbi isa-tütre dialoogi ning kergelt kohatute, kuid äärmiselt humoorikate uudisdiktori etteloetud kirjandusklassika vahepaladega pinnast teisele poolajale. Teine poolaeg algab aga korraliku tulevärgiga kui mängu astub kolmas tegelaskuju härra rott (Markus Truup) ja esimese poolaja päriselulisusest saab muinasjutt, millel on siiski tugev kontakt tegeliku maailmaga. Hämmastavalt hea näidendi on Karl Koppelmaa kokku kirjutanud ja sama suurepäraselt ka lavastanud, lugu hoiab peenelt tasakaalu nii fantaasia kui päriselu vahel, olles samas nii kaasakiskuvalt põnev nagu üks väga hea psühholoogiline triller olema peabki. Markus Truupi tehtud rott mängib just täpselt samamoodi piiri peal, tõsiduse ja absurdsuse. Tema energia ja rotilik liikumine on oma loomalikus loomulikkuses turtsatama panevad, samas on ta esitatud tekstis ka sügavust ja samas ka koheselt absurdi, kokkuvõttes kukub välja igal juhul väga kaasakiskuvalt.

Sõnaga kõik oli väga priima ja elamusena imetabane.

Üks parimaid momente oli televiisorist etteloetud 'Oddüsseia' lühike ümberjutustus, uudistele omase monotoonse tooniga. Kuld.

Kalevipoeg

Vanamuine ja Kalevipoeg. Karl Laumets otsustas oma lavastaja debüüdil need kaks Eesti mütoloogia tegelaskuju omavahel lõppeks kokku viia, ehk siis Kalevipoja teksti Vanemuises lavale tuua. Hästi tehtud. Sai veel teatriliidult selle hooaja  (2018.a) parima lavastuse preemiagi. Tore kui ei peljata säenseid eestluse idenditeediga seotuid tüvitekste ette võtta ja neile uusi vorminguid anda. Veelgi toredam on seejuures kui suudetakse olla ka väljakutse väärilised ja etteseatud kõrgest latist varuga üle saada. Kolm tugrikut lähevad veel Karlile julguse eest jääda algupärase värsivormi juurde, mis võiks esmaemotsiooni põhjal tunduda raskesti jälgitav ning väsitav, aga hoopis vastupidi andsid värsid kogu etendusele just sobiva muistse ajastu fooni.

Tekstist veel, sisulise poole pealt. Kangelase kuvand, mis joonistub välja Kreutzwaldi kokku kirjutet' eeposest ei tekita küll ausalt öeldes minus mingit uhkusetunnet, pigem hoopis piinlikkust. Ei saa uhkust tunda sangari üle, kelle mõtlematusest tulenevad äkkvihahood ja kättemaksusööstud ja praalimisepuhangud lõpevad üldiselt traagiliste tagajärgedega nii tema kaasteeliste kui ka tema enda jaoks. Jõudu jagub, aga oidu väga mitte. Ses osas oss, mis oss. Samas ega rahvuseepost ka enam välja ei vaheta, tekst on tekst.

Üllatusena tuli, et nii mitmed teada tuntud kõnekäänud on samuti Kalevipojast pärit:

Isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes

Ülemaks kui hõbevara,

Kallimaks kui kullakoormad

Tuleb tarkus tunnistada;

Tänasida toimetusi
ära viska homse varna

Ära hõiska enne õhtud,
Kiida varem päeva käiki 

Sarvist härga seutakse,
sõnast meesta sõlmitakse 

Võlg on vanast võõra oma

Etendus algas Anu Lampi loetud jutustaja rolliga, kummastaval kombel rääkis ta esiti nõnda vaikselt, et kolmandast reast tuli teksti tabamiseks kõvasti kõrva teritada ja osa sõnu läks ikkagi kaduma. Teagi, kas oli tegu taotusliku lähenemisega, et saada kogu saali tähelepanu luues hiirvaikus ja valmisolek etenduseks. Igal juhul etenduse edenedes Anu häälejõud aiva kasvas ja enam arusaamisega muret ei olnud.

Rollide osas tegi huvitaima lahenduse Piret Laurimaa, ühelt poolt Lindana, tema tedrekanalik äkiline pea liigutamine oli lõbus ja erakordselt tabav. Teisalt põrgupiigana, ühtlasi oli see ka kogu etenduse humoorikaim hetk, põrgupiigade (Piret Krumm, Piret Laurimaa ja Marika Barabanštšikova) halamine oma raskest elust põrgus, kus Piret Krumm võttis nutujoru üles, olles eriti täpselt üle võlli minemise piiril ning Piret Laurimaa toetas igat riimi omapoolse kaasa koogutamise või ohkimisega. Kogu tekst oli nii perfektselt sünki viidud ja jaburalt naljakas, et turtsatasin tahtmatult. Väga lahe!

Karel Kuntseli tehtud tuuslar oma tuult meenutava liikumisega ning lömitavate ja kavalate ilmetega oli samuti väga hästi tehtud. Riho Kütsari rollid olid minu jaoks ülemängitud, et teha rahvale komejanti ja seega väga ei toiminud, eriti silma jäi üks hoogne lavalt ära marssimine. Milleks selline rõhuasetus!? 

Lavastaja Laumets oli endale jätnud Kalevipoja rolli, huvitav otsus mängida ise nii peaosa kui ka lavastada. Vaadates vaheajal reklaampostreid siis pole samas säene praktika Vanemuises üldsegi mitte erakordne Kirvetüü ja Persona puhul teeb Ain Mäeots samuti nii lavastaja kui näitelja tööd, Naiste kooli puhul aga Priit Sandberg. Laumets teeb ausalt ka Kalevipoja ära, ainult tema kõhetu kehakuju ja ja mitte kõige selgem hääletämber ei lähe mitte Kalevipoja tüpaažiga kokku.

Lavakujunduslikult domineerisid süngemad toonid ning püstiaetud hööveldamata lauad sobisid ideaalselt erinevaid olustikke metsa, ahelaid, võsa, merd jne taustana toonitama.

Kokkuvõttes oli kogu kompott igati suurepärane.

Ivanov

Uku Uusbergi Draamateatris lavale toodud Tšehhovi 'Ivanov' oli sisulises plaanis mulle oma üleüldise raskemeelsusega kohati hinge mattev. Vene aadlike kaeblused oma elu olme ja tuleviku osas, pettumine tänases päevas, igapäeva igavlemised ei olnud kuidagi köitvad ja hoopis raskesti seeditav temaatika, mis seadis üsnagi rusuva fooni kogu etendusele.

See eest oli aga näitlejate töö rollilahendustel täiesti fantastililine, iga üks omanäoliselt ja põhjalikult lahendatud. Erakordselt hea oli Harriet Toompere, kelle mängu ei ole ma osanud alati nautida, aga tema kelmikas leskproua Babakina oli väga priima, meelde jääb kindlasti pragmaatilise armastuse käemärgid ;)

Guido Kanguri Pavel Lebedev oli siiras ja hoogne nagu ka Aivar Tomminga krahv Šabelski. Teisel poolajal kui prouad Avdotja Nazarovna (Ita Ever) ja Zinaida Lebedeva (Ülle Kaljuste) mängu astuvad, siis murepilved hetkeks hajuvad ning antakse täiel tuuridel kütet, Ita Everi krõnksul mutil on lahe säde silmis.

Indrek Sammul oli Ivanovina teinud väga huvitava ja eripärase lahenduse oma rollile, säenne katkendlikult mõtlev passiivne-agressivne suhtlusstii sümpatiseerinud kohe üldse, aga rollina peab tunnistama avas suurepäraselt Ivanovi piinatud meelt.

Sõnaga puhas näitetööde ilutulestik suurepärases koosluses.

Mees, kes teadis ussisõnu

Huvi pärast hakkasin etenduse eelsel einel kerima, millal see küll võis viimati juhtuda kui sattusin Vanemuisesse teatrit kaema, kerisin ja kerisin ja kerisin, välja kerisin ainult suvise suurlavastuse 'Ruja' ja muud nagu ei kerinudki ette. On vaid hägune mälestus kooliajast, kui on oldud Vanemuise teatri suure maja palitu hoius, aga miks ja mis puhul on täiesti salvestamata jäänud. Seega teadlik kogemus mul Vanemuise teatriga puudub täielikult, see avastus ei olnud küll otseselt piinlik, aga üsnagi kummastav küll, arvestades, et viimasel 10 aastal on teatrit jõudnud omajagu väisata. Veel vähem teadsin, et Vanemuisel on selline muinasjutuline, veidi kivilinna Draamateatrit meenutav väike maja. Fantastiline.

Etendusest. Pepeljajev on Pepeljajev ja Pepeljajev teeb ikka klassikat omas mahlas, ehk siis rohkelt tantsu ning äärmiselt loomingulisi kuntsilisi lahendusi ehitus abc-st. Seekord oli tegemisel Eesti klassika, Kivirähki võib ju tänasel päeval lugeda kodumaiseks elavaks klassikuks küll. Mees, kes teadis ussisõnu on tekstina päris tihe, seega on paratamatu, et miskit tuleb maha kraapida kui just mitte minna eepiliseks. Pepeljajev on isegi olnud kratsimises tagasihoidlik, kuna etenduse kestvuseks on kokku 3h ja 20 minutit, samas on tegelasi ja episoode, mis pole lavale jõudnud, kõikse markantsemate tegalaskujudena meenuvad eelajaloolised inimahvid Pirre ja Rääk ning nende täi, aga nõustun, et nende sissetoomine oleks omanud suuresti vaid meelelahutuslikku väärtust. Samas peab tunnistama, et kogu looliin minu mäletamist mööda päris raamatu järgi ei jooksnud, ehk on tehtud noppeid siit ja sealt ning siis sisuliselt kokku traageldatud. Natuke kahju oli, et Intsu kui ühte peamist karakterit raamatust oli vaid paari näpu otsaga sisse toodud.

Osa, mis mulle arusaamatuks jäi olid erinevate lõikude vahele pikitud videoklipid, mis olid täiesti teisest ooperist, samas oma absurdiga ajasid nii mõnigi kord muigvele, kuid sisuliselt ei õnnestunud mul selle mänguga kaasa minna. Pärast etendust teistega arutades, pakuti välja, aga et igas klipis oli väike võti, mis oli süngis järgmise episoodi sisuga. Võis täiesti nii olla, mul jäi paraku säene peene mäng läbi hammustamata.

Kunstilises plaanis oli aga tegemist täiesti imetabase tööga, jällegi. Võtab kukalt kratsima kus ja kuis Pepeljajevil need lahendused ette jooksevad või siis reaalselt lähebki suure ostukäruga Ehituse ABC-sse, käib riiulite vahel ringi ja laob ostukäru silma hakanud kraami täis ja siis hakkab leiutama, mis selle mandiga kõik on võimalik ära teha. No vaevalt, aga tema lahendused on ikka ulme ja ainult sellepärast tasub juba etendusi programmi võtta. Eriliselt lahedad olid valgeks värvitud elektridrellid, mille otsas olid õhuäravooluvoolikud, mis jätsid mulje vingerdavatest madudest ja muidugi need kostüümid. Lihtsalt võrratud.

Näitlejatöödest. Veiko tegi Leemetina oma ära. Hästi tegi. Ka Reimo Sagori tegelaskujud jäid meelde, kuid kõikse ärksama ja jõulisema rolli tegi ikkagi Alo Kurvits vanaisana, milline ürgne energiapakett. Väga hästi tabatud nii Alo poolt, kui ka kunstiliselt. Priima.

Teiste osatäitjate puhul läks mul pahatihti tekst kaduma, lihtsalt ei kuulnud selgelt, mis räägiti, ometi ei istunud ka kaugemal kui üheksandas reas parteris. Kummastav.

Mõnusamat sorti kirss oli Mõmmi ja Salme, noojah oli säene lihtsamakoelisem humoresk, aga toimis jällegi hästi - "Juhhhuuuu, Salmeeee!"

Inimesed, kohad ja asjad

'Inimesed, kohad ja asjad' on olnud mul vaatamise nimekirjas juba rohkem kui jupimat aega, aga nagu ikka siis pühamusse pilonkside saamine on omaette ettevõtmine, kus enamasti võidu nopivad nobedaimad näpud. Detsembri alguses aga üllataval kombel õnnistas ning oligi võimalik lõppeks see lavastus programmi võtta.

Võib koheselt ära öelda, et tegu ei ole tavapärase linnateaterliku etendusega vaid pigemiti dianaleesalulikuga, talle omane lavastajakäekiri joonistub üsna selgelt välja, olles rohkem tänases päevas, vajutades inimsuse nõrkustele, samas hoides läbi tegelaste üleval intellektuaalselt huvitavaid mõttelende.

Kohe esimesel poolajal tulistab peategelane Emma (Evelin Võigemast) tuliselt päris mitmeid mulle naha vahele pugenuid pärle inimese normaalsuse temaatikal, ehk siis need tavapärased küsimused - kus on piirid, miks on piirid, miks elada normides kui väljaspool norme on küll ohtlikum, kuid teisalt ka palju avaram see ilm. Miks siis jätta elust  ära need tegevused/vahendid, mis pakuvad kõikse suurimaid naudinguid, nagu Emmagi ise ütles - "Kõik teised on mind alt vedanud peale alkoholi ja narkootikumide, nende peale saab alati kindel olla."

Jah, see on paratamatult enesehävituslik teekond, mis murrab mingil hetkel ka kõikse tugevamad, rääkimata nõrgematest, kuid lõppeks me hävime mingil ajahetkel ju kõik, küsimus on ainult ajas. Igaüks võib siis ise anda enda valikutele hinnangu. Ma ei oska sellise tee valinuid küll kuidagi hukka mõista. Iseasi on muidugi kui nad otsivad/tahavad muutust, tahavad ringist välja, siis on küll kurb kui nad on selleks ajaks juba kõik sillad põletanud ning turvavõrku kuhu maanduda pole enam kuskilt võtta. Etenduse teine poolaeg ka peamiselt selle küsimuse erinevaid vastuste variante näitaski, minu maitsele juba pisut liiga sentimentaalselt, ehk esimese vaatuse bravuurikust oldi ikka mitme tooni võrra allapoole toodud.

Huvitav oleks teada, kuidas suhtuvad sõltlased ise sellesse teatritükki ja kas lõpu lahendusega kannataks mängida neist lähtuvalt, ehk kui mängida traagline lõpp, siis mis sõnumi see saadaks välja? Kas sõltlased üldse satuvad Linnateatrisse seda etendust vaatama? Kui siis valgekraelised?

Näitlejatest, Indrek Ojari oma pohhuistlikusega sobitus oma rolli valatult, oli kuidagi loomulik. Piret Kalda meeldis väga oma erinevates rollides arsti, terapeudi ja emana, muigama paneva lükkena leidis neis kolmes tegelases ühist ka loo peakangelane Emma. Kui mõtlema hakata, siis ilmselt. Evelin ongi vast ainum naine Linnateatri trupist kes sellise kärtsu bravuuritaja rolli välja mängib.

Eriti magusaks tegi kogu kompoti aga Veiko Tubina täiesti imetabane helikujundus, nii taustahelide kuid eriti klubimuusika osas - antud pala oli lihtsalt liiga kaasakiskuv, tekkis eneses tahtmine minna mõnele mahajäetud hoonesse reivile kuigi ma pole kunagi elus käinud reividel :) 

Magusaim kirss tuli, aga juba esimesel poolajal võõrutuskeskusesse saabunud Emma deliiriumi läbimängus, kui ühest Emmast sai mitu, mõni ronis välja voodist, mõni sisse aknast ja läbi tantsu mängiti läbi kogu seda agooniat ja sisemist heitlust mis kaasneb võõrutusnähtudega. Ainus asi, millest ma aru ei saanud oli, miks ainult tantsijad palati uksest käisid ja kõik teised sujuvalt seinast mööda, see oli kummaliselt häiriv ;)