Kohting numbriga 3, Tšaikovski imelise balleti 'Luikede järv'-ega, sedan't puhku mitte enam koduses Estonias vaid naaberlinnas St. Peterburgis, Aleksandri teatris. Tuleb tunnistada, et juba teatrisaal iseeneses oli väikene elamus, kokku kuus tasandit publikumile, parter + 5 rõdu korrust, sisekujunduses andis põhilist tooni punane samet, ehitud kuldsete ornamentidega ning laest rippumas hiiglaslik kristalllühter, samas oli säilinud piisavalt palju avarust ja õhulisust, et ei tekkinud raskuse tunnet, mis tavapäraselt sarnase interjööriga kaasneb, siia olustikku sobitus see kõik kui valatult.
Eks publikum tulebki osaliselt ka saali kaema, kuigi esmaselt ikka ballettiklassikat Luikede järve, ses plaanis on ikka ehedamast ehedam turistitoode, aga seejuures tõesti suurepäraselt tehtud.
Tantsukunsti vallas pole endiselt minu puhul mingitki arenguhüpet toimunud, seega ei oska ega taha hinnangut tantsijatele ja seadele anda. Teatri kaaskond küll arvas, et hüpped siin teatris olid ikka kraadi võrra kõrgemad ja puhtamad. Ei osanud tõesti märgata. Huvitaval kombel märkasin küll aga, et kõik luiged olid üsnagi sentimeetri pealt ühepikkused valitud, ilmselt siin teatrites valikut jagub ja konkurentsi tingimused ei halasta. Teise tähelepanekuna jäi silma või tegelikult pigem kõrva, et teatud hüpete puhul oli selgelt kuulda lavapõrandal mütsatusi, mida ma Estonia kogemustest küll ei mäletanud, naljakal kombel olid korduvad müts-ja-müts-ja-müts isegi kergelt häirivad.
Aga kokkuvõttes igati suurepärane elamus.
Posts
No comments:
Post a Comment