Praktiline Eesti Ajalugu

Tartu Uus Teater pakkus muusikali. Muusikalid ei ole kohe üldse minu tass teed. Samas Ivar Põllu lähenemised on alati olnud omanäolised ja kaldunud meeldivuse osas äärmusest-äärmusesse, kas siis on olnud imetabaselt hääd või vastupidi üsnagi närbid. Lootus imelisele ja tõmme Tartu suunal kohe isutab aeg-ajalt riskima, kui ka küla pealt veel kostus nii mõndagi kiitvat etenduse kohta oli panus tehtud ning pilonkisd soetatud.

Ja hää oli.

Terviklikus plaanis jättis 'Praktiline Eesti Ajalugu' kergelt palagani mulje - kiiretempoline sketšist-sketši galopp läbi inimajaloo alguse kuni Eesti riigi tänapäeva, vahepaladeks saatmas Odd Hugo soome humppalikud seaded Kukerpillide loomest. Palagan kõige paremas ning soojemas mõttes, sest kogu lähenemine oli lavale säetud ning ette mängitud säenses muhedalt nöökivas eneseiroonia võtmes, et pani tahtmatult mõnusalt kaasa muigama. Julgekski lugeda selle etenduse eripäraks positivismi, mida naljalt meie teatritest pole leidnud, tavapäraselt on eestlaslik eneseirioonia olnud veidi õel või halvustav või paremal juhul üleolev, siin aga õhkus tögamise käigus lausa soojust ja seda oli väga tore kogeda. 

Kirssideks tordil kujunesid etendusel: mustale seinale kriidiga joonistamine, kujutamaks erinevaid inimkonna evolutsiooni etappe ning teisalt telekokanduse pilamine Ann Ideoni esituses, mis tipnes vabariigi aastapäeval külalistele lakkumiseks serveeritud rändrahnuga. No see viimane ehk ei olnudki enam nii soe tögamine, vaid juba teravam kriitikanool ;) Ehk nagu mu vanaema tavatses öelda - igas naljas on terake tõtt.

Vannutatud neitsid

R.A.A.A.M-il on erakordselt hää komme tuua kodusele publikumile aeg-ajalt võõramate kultuuriruumide lavastajate loomet mekkimiseks. Esijoones meenuvad kohe Homayun Ghanizadeh Iraanist, Sergey Potapov Jakuutiast ja Marat Gatsalov Venemaalt. Kõigi nende kolme pakutav on olnud omajagu eriilmeline võrreldes tavapäraselt siinmail teatris kogetavaga ja on ses osas kiiduväärselt värskendav. Niisamuti ka nüüdne 'Vannutatud neitsid', lavastatud küll meie oma Madis Kalmeti poolt, kuid kirjutatud Vene näitekirjaniku Oleg Mihailovi poolt.

Lugu ise viib meid tänapäeva Albaaniasse, Tirana äärelinna agulisse, naispere sekka kes elab ühe katuse all rangelt traditsiooniliste seaduste kogumi - Kanuni järgi. Olustik on rusuv, kuna elatakse vaesuses, seadused on karmid ning tänasesse aega raskesti sobitatavad, ometi naised neid järgivad, suuresti perepea Keki (Kaie Mihkelson) survel. Kanuni kohaselt ei tohi naisinimestel olla mitte mingisugust vara natukest, ei raha, ei miskeid tehnikavigureid, mis eriti pentsik, isegi mitte kella. Kõik on mehe käes, kes juhib kogu pere. Kui perepea sureb, läheb juhtimine üle järgmisele pere meesisikule, aga mis juhtub siis kui pole ühtegi mehist hinge võtta? Sel juhul pidi keegi leibkonna naistest võtma vastutuse, andma tsölibaadivande ning saama heaks kiidetud kui mees hõimuvanemate poolt. Neid naisi hakatigi kutsuma vannutatud neitsideks. Nii ka antud loos, veritasu ning sõja tõttu oli pere ilmajäänud oma meestest ja nii pidigi Keki omale võtma 'vannutatud neitsi' rolli.

Kõikse enam mõjuvaks sai etenduses isekeskis suguluses olevate naiste omavaheline suhtlemiselaad - kuri, haukuv, ründav. Seda oli valus kõrvalt vaadata, kuis lähedased inimesed kes üksteist säenses raskes olukorras peaksid igatpidi toetama, vahetavad hoopis verbaalseid maksakaid ja on püsivalt turris. Kuigi seal taustal oli selgelt aru saada, et nad kõik hoolivad tegelikult üksteisest, kuid mingil kummastaval põhjusel, kas tõesti Kanunist lähtuvalt, on valinud säense mürgitava suhtlusviisi. Kurb.

Näitlemise töödest, tegid kõik naised Kaie Mihkelson, Riina Maidre, Ülle Kaljuste, Lii Tedre, Inga Salurand, Külli Reinumägi väga suurepärased rollid ja oli puhas nauding säenset naisenergiat lavalt kogeda.