Aadama õunad

Kuigi Tõnu Kaljuste sai Omari Küüni püsti ja käima Naissaarel juba 2005.a, siis mul võttis aega piinlikud 12 aastat, et esimest korda jõuda Hardi Volmeri isa kunagisesse küüni teatrikunsti kaema.

Elamust pakkus algatuseks juba kiirkaatri sõit Kakumäe sadamast üle valges harjas laine Naissaarele, merel üles-alla suurel kiirusel tuisklemine tiris paratamatult suu nurki kõrvu suunas, kuigi tulemuseks olid lõppeks märjad varbad kingades ning samas olekus tagusment, siis keegi kaatris reisijatest miskit ei kurtnud, pigem vastupidi - muheleti.

Aga etendusest.

Kinoteater, sedant puhku Henrik Kalmeti ja Priit Võigemasti isikus oli valinud küüni sobivaks lavastamiseks Anders Thomas Jenseni filmi 'Aadama Õunad', antud Taani härrasmehe loomega pole mul varajasemalt õnnestunud veel kokku puutuda, kuigi tema film 'Mehed ja Kanad' ripub juba pikemat aega vaatamisnimekirjas. Ehk eelnev teadmine etendusest piirduski vaid tõigaga, et Avandi härral õnnestus tehtud rolli ning kahe osatäitmise eest Endla teatris saada eelmise hooaja parima meesnäitleja auhind Teatriliidult. Kahjuks sai teadmisest aga taak, kuna jälgisin nüüd eriti tähelepanelikult kogu etenduse ajal Avandi mängu, kuid kahjuks ei osanud sealt enda jaoks miskit erakordset üles noppida. Oli Avandi oma tavapärases headuses.

Lugu ise aga on suurepärane leid. Kolkaküla kohtlaselt elujaataval preestril Ivanil (Avandi) jaoks ei eksisteeri kurje inimesi ja kes nii arvab, on lihtsalt ebaviisakas. Tal pole küll suurt kogukonda teenindada, kuid selle asemel on tal sotsiaalprogrammi raames õnnestunud enda ümber koondada vägagi kirju kiriku abiliste punt. Endine björnborgilik profitennistist, tänane alkohoolik Gunnar (Margus Prangel) on leidnud kirikuseinte vahel võimaluse armulaua veiniga oma pahega jätkata, tanklaröövi käigus mehe surmanud kuumavereline Khalid (Kait Kall) aga leiab öösiti aega endiselt ümbruskaudseid Statoile tühjendada varjates end samuti turvaliste kirikumüüride vahel, eesmärgiga koguda kokku piisav hulk nutsakat, millega sõita Saudi-Araabiasse ning osta seal uhke maja. Lisaks segab kaarte seksapiilne rase ja samuti alkoholilembeline Sarah (Mari Abel). Kogukond toimib, teatud kohtades tuleb lihtsalt silm kinni pigistada. Seda aga seniks kuni mängu astub just vanglast vabanenud neonats Aadam (Priit Pius), kes ümberkasvatamise programmi raames on Ivani juurde saadetud. Kuna kõigil on kirikus on oma ülesanne täita, siis peab ka Aadam omale ülesande valima ja ta valib irvitades õunakoogi küpsetamise. Kirikus olles ei mahu Aadamile kuidagi pähe Ivani põhjatu headus ning optimism, mistõttu otsustab ta hoopis Ivanit oma maailmapildi järgi õpetada, nii see kahe maailmavaate ping-pong algabki. Kumma vaade jääb peale ning kas on üldse vaja teise maailmapilti lõhkuda ainult selleks, et sul õigus oleks?

Murru 422/2

Kinoteater pakkus erakordset võimalust külastada nüüdseks suletud Murru vangla siseterritooriumit, ametlikult küll suvelavastuse raames, kuid sisuliselt oli tegemist siiski osaluspõhise ekskursiooniga erinevates vangla üksustes/hoonetes, mida juhtisid kindlakäeliselt noored lavaka tudengikutid. Kontseptsioonina huvitav ja hea ning ka poisid olid rollis sees, kuid lõppeks jättis siiski kogu see butafooria laguneva vangla, teatrikülastajate mitmekesisuse ning poiste nooruse tõttu pisut kentsaka ja humoorika alatooni kogu kogemusele.

Samas oli hea, et kinoteater ei olnud materjali ülelavastanud, vaid jättiski loo rääkimise vangla ahistavale hoonestikule ning vangide, ametnike, endiste töötajate mälestustele, mis toodi külastajani läbi näitlejate poolt sisseloetud teksti, mida sai kõrvaklappidest kuulata. Jällegi mõttena suurepärane lähenemine, ainult mul oli isiklikult keeruline kõike seda korraga vastu võtta - ühelt poolt põnevust pakkuvad ruumid oma lõhnade, ajaloo ning lagunemisega, teisalt kaasakiskuv ning põnev tekst, kahele paraku mul tähelepanu korraga ei jätkunud, seega oli keeruline kõike terviklikult ka meelde jätta, aga kokkuvõttes arvan, et see on pigemiti mu enda traagika ja ehk peaks järgmisel suvel, kui veel pakutakse, ühe treti veel kaasa tegema ja keskenduma siis rohkem juba lugude kuulamisele.

Meeldejäänud lugudest jäi eriliselt kriipima just üks, kui ma ei eksi siis oli see Murru vangla kultuuriklubi 'Kulg' juhilt Mare Riimetsalt kuuldu, ühest noormehest, mitmendat puhku kinni istuvast vangist, kes oli alustanud küll küll käimist kirjandustunnis, kuid loobunud peagi põhjendusel, et ses tunnis hakkas ta tundma, et elus võib olla ka rohkem helgust kui ses mülkas kuhu ta ennast elanud oli, aga see tundmus hirmutas teda, sest ta teadis, et kui praegu upitatakse teda sinna mülka äärele nägema seda helgust siis pärast kui ta jälle välja satub, siis kistakse ta paratamatult teiste tõttu tagasi mülkasse, mis on siis seda valusam, kuna ta on näinud ka seda helgust, parem siis juba mitte näha ja nõndat ta ka tundidest loobus. Säenset lootusetust kuulata oli väga ja väga kriipiv ja peabki olema.