no99 teater on ellu äratanud võrratu teatrielamust suurendava tava, kui aeg-ajalt enne etendust kutsutakse mõni tublim dramaturg või lavastaja või lihtsalt etenduse temaatikat valdav kodanik tutvustama näitemängu sisu ja/või ümbritsevat tausta. Seekordselt õnnestus kuulata härrase Vseviovi paeluvat sissejuhatust etenduses käsitletavasse ajastusse, Nikolai Erdmani isikusse ning põhjustesse, miks võimu, antud juhul ainuisikuliselt siis Stalini jaoks, oli enesetapp tabuteemaks, mis omakorda viis Erdmani tüki keelustamiseni vaikival ajastul. Peasjalikult arvas Vseviov Stalini põlguse enesetapu suhtes tulenevat just tema teise naise Nadezda Allilujeva otsusest võtta endalt elu 1932. aasta novembris. Stalin olla võtnud traagilist sündmust vägagi enesekeskselt, tõlgendades oma armastatu tegu, kui rünnakut enese isiku vastu, tundes, et tema usaldust oli rängalt petetud. Kaaskondsed on märkinud, et sellest hetkest muutus Stalini olemus tuntavalt süngemaks ning ühtlasti enesetapp kui nõrkuse ja altvedamise sümbol Stalini jaoks, muutus ka põlguse objektiks, mis omakorda võib seletada, miks Erdmani tükki kuni 1990. aastani koradagi avalikult ei mängitud.
Igati kosutav kuulamine igal juhul ja palun no99-t jätkata tutvustuste sarjaga.
'Enesetapp'-u otsustas koduvabariigi publikumiga jagada Tiit Ojasoo ja mitte seekord no99 teatri trupiga vaid sootuks teatrikooli 26. lennu noortega ja seda mitte tavapärastes saalides Sakala tänaval, vaid hoopis suurepärases Vene Teatris Vabaduse väljakul. Ilmselt peamine põhjus oli anda noortele tublidele suurel laval mängimise kogemust, kuid oma olemuselt sobitus näitemäng võrratult hästi Vene Teatri poolt pakutavasse ajastu ning kultuuriruumiliselt sobilikku olustikku, pean silmas just suurejoonelist joont sisekujunduses. Ilmselt on see isiklikul tasandil peas kinni, kuid just Venemaa vaimuilma kajastavad tükid mängituna Vene Teatri toretsevas ja raskepärases ruumis, lisavad ühe lisadimensiooni elamuste spektrile, nii oli ka näituseks Kuressaare teatri etendatud 'Nikolai II Tütred' nimelisega ning vastupidine effekt jällegi Tšehhovi tükkidega, mida mängitud on näituseks Linnateatris. Vene Teatri saal kannab endas ajastuvaimu ning antud ajastust kantud tükid, tunduvad koheselt tõepärasemad.
Erdmani satiirilises tükis on äraütlemata mitmeid omanäolisi karaktereid, mis andis ka hea võimaluse praktiliselt kõikidele kursuslastele säramiseks kui ainult tahtmist oli. Teisalt oli Ojasoo valinud läbiva väljenduslaadina nö ülepaktud ülemängimise, tähendusega - emotsionaalne italjaanolik žestikuleerimine - käte, jalgade ja noh, tegelikult iga keharakuga, sealjuures loomulikult ka sobiliku kiire ja tunneterohke kõnemaneeridega. I-le täpina olid ka vastavalt siis tegelaskujudele näod pähe joonistatud. Ehk Ojasoo tõestas taas, et kõike, absoluutselt kõike on võimalik teha stiilipuhtalt ja hästi, kui ainult oskust ja tahtmist on. Samas jäi sisse tundmus, et säenne ülemängitud väljenduslaad andis noortele ka õhemat sorti kaitsva turvise, kuna ülemängida/ülepakkuda on alati lihtsam kui teha tõepärast ja päriseluslist rolli. Tegemist ei olnud, aga kindlasti hukkamõistva tundmusega, vaid pigemiti observeeringuga, sest kõik oli täpselt nii nagu pidi ja veel parem.
Värskemast lennust, 26.ndast ei olegi vististi varem miskit näinud ja peab tunnistama, et antud etenduse pealt ei kerkinud ka ühtegi lemmikut veel esile. Isegi premeeritud Jörgen Liik ei tõusnud minu jaoks teistest paremaks, aga jään ootama kindlasti juba järgmisi ülesasumisi.
Isiklikus plaanis oli õnn kogeda üht kõva klõpsakat, kui jälgisin ennast ümbritsevat publikumi, juhtumisi oli sattunud etendusele üsna mitmeid noortegruppe, keskealise hinnangul - keskkooli klasse. Enamus neist väga omanäolise välise fassaadiga, pean silmas siiskohal julgeid sassonge, isikupärast riietust ja aksessuuare. Lisaks, nii paljut kui sattusin juhtumisi kuuldeulatusse, siis omavahelises vestluses kasutusel olnud keel, oli küll eesti keel, kuid siiski eriline dialekt, võrreldav erisuse mõttes kasvõi võrokeste räägituga, olgu võib olla see on ehk juba liialdus, aga tõesti - nad tundusid kõik välisel vaatlusel nii lahedalt kordumatud isiksused, iseasi muidugi, mis seal sees veel peidumas on. Ja siis käiski klõps ära, ma olen juba eelkäinud põlvkonnast, minu ees värske põlvkond, kes oma isikupära või isikupäratust väljendab juba uues võtmes ja laadis kui nö minu põlvkond. Klõps.
Igati kosutav kuulamine igal juhul ja palun no99-t jätkata tutvustuste sarjaga.
'Enesetapp'-u otsustas koduvabariigi publikumiga jagada Tiit Ojasoo ja mitte seekord no99 teatri trupiga vaid sootuks teatrikooli 26. lennu noortega ja seda mitte tavapärastes saalides Sakala tänaval, vaid hoopis suurepärases Vene Teatris Vabaduse väljakul. Ilmselt peamine põhjus oli anda noortele tublidele suurel laval mängimise kogemust, kuid oma olemuselt sobitus näitemäng võrratult hästi Vene Teatri poolt pakutavasse ajastu ning kultuuriruumiliselt sobilikku olustikku, pean silmas just suurejoonelist joont sisekujunduses. Ilmselt on see isiklikul tasandil peas kinni, kuid just Venemaa vaimuilma kajastavad tükid mängituna Vene Teatri toretsevas ja raskepärases ruumis, lisavad ühe lisadimensiooni elamuste spektrile, nii oli ka näituseks Kuressaare teatri etendatud 'Nikolai II Tütred' nimelisega ning vastupidine effekt jällegi Tšehhovi tükkidega, mida mängitud on näituseks Linnateatris. Vene Teatri saal kannab endas ajastuvaimu ning antud ajastust kantud tükid, tunduvad koheselt tõepärasemad.
Erdmani satiirilises tükis on äraütlemata mitmeid omanäolisi karaktereid, mis andis ka hea võimaluse praktiliselt kõikidele kursuslastele säramiseks kui ainult tahtmist oli. Teisalt oli Ojasoo valinud läbiva väljenduslaadina nö ülepaktud ülemängimise, tähendusega - emotsionaalne italjaanolik žestikuleerimine - käte, jalgade ja noh, tegelikult iga keharakuga, sealjuures loomulikult ka sobiliku kiire ja tunneterohke kõnemaneeridega. I-le täpina olid ka vastavalt siis tegelaskujudele näod pähe joonistatud. Ehk Ojasoo tõestas taas, et kõike, absoluutselt kõike on võimalik teha stiilipuhtalt ja hästi, kui ainult oskust ja tahtmist on. Samas jäi sisse tundmus, et säenne ülemängitud väljenduslaad andis noortele ka õhemat sorti kaitsva turvise, kuna ülemängida/ülepakkuda on alati lihtsam kui teha tõepärast ja päriseluslist rolli. Tegemist ei olnud, aga kindlasti hukkamõistva tundmusega, vaid pigemiti observeeringuga, sest kõik oli täpselt nii nagu pidi ja veel parem.
Värskemast lennust, 26.ndast ei olegi vististi varem miskit näinud ja peab tunnistama, et antud etenduse pealt ei kerkinud ka ühtegi lemmikut veel esile. Isegi premeeritud Jörgen Liik ei tõusnud minu jaoks teistest paremaks, aga jään ootama kindlasti juba järgmisi ülesasumisi.
Isiklikus plaanis oli õnn kogeda üht kõva klõpsakat, kui jälgisin ennast ümbritsevat publikumi, juhtumisi oli sattunud etendusele üsna mitmeid noortegruppe, keskealise hinnangul - keskkooli klasse. Enamus neist väga omanäolise välise fassaadiga, pean silmas siiskohal julgeid sassonge, isikupärast riietust ja aksessuuare. Lisaks, nii paljut kui sattusin juhtumisi kuuldeulatusse, siis omavahelises vestluses kasutusel olnud keel, oli küll eesti keel, kuid siiski eriline dialekt, võrreldav erisuse mõttes kasvõi võrokeste räägituga, olgu võib olla see on ehk juba liialdus, aga tõesti - nad tundusid kõik välisel vaatlusel nii lahedalt kordumatud isiksused, iseasi muidugi, mis seal sees veel peidumas on. Ja siis käiski klõps ära, ma olen juba eelkäinud põlvkonnast, minu ees värske põlvkond, kes oma isikupära või isikupäratust väljendab juba uues võtmes ja laadis kui nö minu põlvkond. Klõps.
Posts
No comments:
Post a Comment