Saaremäe ning Rohumaa tegid oma ammuse lubatu teoks, täpsemalt siis juba lavaka aegse lubatu, lavastades ja mängides koos ette Herman Hesse - 'Siddhartha' tõlgenduse või ehk tegelikult rohkemgi on tegu vaid kergelt raamatu ainesel põhineva, tänapäevastatud õpetusega, õpetusega - kohale jõudmisest. Lugu khest sõbrast, ühest äärmuslikkust mitut elu ühe elu sisse mahutanud kohalejõudjast ning teisest klassikalisest punktist A punkti Z kulgejast, kel pole kohalejõudmise vajadusestki aimdust, kuniks juhatatakse ta uude olustikku, uude temposse, uude väärtuste süsteemi vanas ja kulunud Hindustaanias. Ehk siit ole juba tunda ka kergemat torget aina suurenevate kolonnide pihta, kes suunduvad reisile iseendasse just nimel Hindustaaniasse, otsima mägedest või templidetst või budistlikelt või hinduistlikelt õpetajatelt kohal olemise suurt kunsti. Üsnagi peavaooluliseks on muutumas säensed palverännakud. Etenduse eesmärk ei olnud kohe kindlasti nähtust kui sellist naeruvääristada, vaid oli hea pidepunkt mille ümber lugu kududa ja kooti saaremäelikult ning rohumaalikult üsnagi lihtsas ja hoogsas võtmes.
Olulistest nimedest veel - Kaarel Kuurmaa aitas sättida teksti ning Maiken Schmidt liikumist laval, eelkõike siis tantsulisi liikuist ja vägagi hästi sättis, lisaks oli laval abiks ka tubli Kristiina-Hortensia Port. Sõnaga - oli meeleolukas.
Olulistest nimedest veel - Kaarel Kuurmaa aitas sättida teksti ning Maiken Schmidt liikumist laval, eelkõike siis tantsulisi liikuist ja vägagi hästi sättis, lisaks oli laval abiks ka tubli Kristiina-Hortensia Port. Sõnaga - oli meeleolukas.
Posts
No comments:
Post a Comment