The Drive | Ohtlik sõit

Uue kogemuse võrra rikkam. Film ise ei meeldinud, kuid tohutult meeldis, kuis tehtud oli. Igati väljapeetult ning stiilipuhtalt nii tempos, helis, pildis, dialoogis kui kõiges muuski. Rertohõng ja olengi liimil. Neeonvärvides tiitrid, elektrooniline mjusiik, ajastukohased aksessuaarid ei ole taaskord just minu tass teed, kuid raibert vapustavalt hästi välja mängitud oli see kompott Nicolas Winding Refnilt. Kraaps ja kummardus.

Menüsse sai lisatud  nüüd ka Valhalla Rising samalt härralt.

5 katkist kaamerat | 5 broken cameras

Käesoleva hooaja DocPointi valik ülemäära suupäraseks sedant' puhku ei osutunud, kuid '5 katkist kaamerat' oli amps, millele oli võimatu 'ei' öelda. Ei juhtu just liiga tihti, et oleks võimalik kaeda Lähis-Ida konflikti palestiinlaste vaatevinklist lähtuvalt, veel enam siis dokumentaali vormis. Kuigi tõsi ta on, liigset objektiivsust just siit loota ei maksnud, kuid teisalt päris propagandaks ei saa filmi samuti kuidagi tituleerida. Pigemiti on tegu ühe väiksema Palestiina küla, nimeliselt Bil'ini, ses elavate inimeste ning pealetungivate juudi uusasunduste tundmuste ja arusaamade kirjeldusega, mis on suuresti ülekantav kogu konfliktile.

Dokumentaal on üles võetud ühelt poolt rindejoont ning ega iisraeliitidele seejuures ka suuremat sõna õigust filmis anta, põhjendamaks oma tegusi. Seda enam panevad imestama kaks seika, kõikse pealt on käesolev teos filmilevisse jõudnud suures osas tänu Iisraeli enda rahastusele ning filmi kaasautoriks on palestiina poisi Emad Burnati kõrval juudipoiss Guy David, kelle osalus küll kallutatuse seisukohast nähtavat jälge filmile ei jäta. Ja teisalt ülesvõetud juhtum, kus peategelasest kaameramees raskesti vigastada saab - ei toimetata teda mitte kiiremas korras kohalikku Palestiina raviasutusse, vaid hoopiski maailmatasemel kliinikusse Tel Avivis. Kas siinpuhul oli mängus juba kaasautori Davidi enda käsi või mitte, otseselt  filmist ei selgu. Ehk siis kas härra oli seks momendiks juba filmiga end sidunud või mitte, ei tahaks oma suures skepsises mitte uskuda, et konfliktis kannatada saanud palestiinlasi reeglipäraselt just Iisraelis ravitakse.

Igal juhul on Emad viie aasta jooksul, viie kaameraga linti saanud omamoodi ajaloolise kroonika juudi asunduse sihikindlast pealetungist tänastele Palestiina aladele. Emad alustab filmimist perre neljanda pojana sündinud Gibreeli esimesest eluaastast ja jälgib kuis ümbritsev vägivald ning ülekohus poja kasvamisele oma pitseri jätab. Küsitavaks jäi minu jaoks, vanemlik mõistlikkus, kui Emad pidas paremaks poega viia vaatama meeleavaldajate ning Iisraeli sõdalaste omavahelisi veriseid konflikte, mis nii mõnigi kord lõppesid ühepoolse tulistamisega. Pole siis imestada, et Gibreeli esimsed sõnad olid 'ema' ja 'isa' asemel hoopiski 'padrun' ja 'armee ning hiljem, kui lähedasi pekstakse ning vangistatakse ning ei pääse ka surmast, küsib see sama mõne aastane Gabriil siiralt - 'aga isa, miks sa sõdureid ise ei tapa, kui nemad meid ründavad?'. Ja ega isal head vastust võtta ole.

'5 katkist kaamerat' annab igal juhul suurepärase kiire sissevaate konflikti igapäeva ning iseloomustab, seda sajandeid kestnud käärivat vägivalda, millele ei pruugigi lõppu tulla, kuna mõned probleemid ongi lahendamatud.

Elupuu | The Tree of Life

Olen lugenud, et Terrence Malicku kauatehtut kaunikesst näinuid tahetakse lahterdada kahte sahtlisse, esimesse mahutatakse hinged, kes suudavad/tahavad režisööri küsimustemänguga kaasa minna ja/või nautlevad elektilisi ja hüplikke stseene ülesvõtnud kaameratööd. Ja teise sahtlisse kõik ülejäänud. Ilmselgelt satun teise sahtlisse kuna kindlasti ei olnud tegu minu tassi teega.

Sellegi poolest tuleb tunnistada, et Margit Tõnson kirjutas filmist igati tubli kirjatüki La Stradas.

Raudmees. Odysseuse eksirännakud.

Kodumaiste kodanike suur elulugude lembus ei väljendu enam mitte üksnes poodide raamaturiiulitel ja tele/kinoekraanidel, vaid ka teater on oma piskut sest ahvatlevast pirukast nõutamas ja tegelikult juba õite pikemat aega. Õige ka, kui janu on, siis tuleb janu kustutada. Raamatu ning filmi vormilise väljundi puhul on olnud ootus alati selge, vähemasti mul, - leida uusi infokilde ning täiendada juba olemasolevat teadmist  huvipakkuva kodaniku või kodanike rühmituse kohta. Teatri puhul ma sellist kihku varem üllatuslikult täheldanud aga ei ole. Samas Tartu Uue Teatri 'Ird.K' ning Vanemuise 'Ruja' meenuvadki hetkel ainumate kogemustena mu pagasist, mis klassifitseeruvad kui eluloolised teatritükid. Ei kummatki läinud vaatama ma suures janus värskete teadmiste järele, vaid ikka nagu alati - elamuse näljas. Ja nii juhtuski, et mõlemal õnnestus mu hinge kosutada kõige suurepärasemal moel ning tajutavat kommertsiaalsust ma tabada ei suutnud või siis  võib olla isegi pigem ei tahtnud. Nii puht juhtumisi on mõlema etenduse puhul tegu lõunaosariikide toodanguga nagu ka just tarbitud Raudmees. Aga see selleks, see ei olegi hetkel määrav.

Raudmehega oli, aga kohe algselt peale ristivastupidi. Pileti soetamisel sai ainumaks määravaks teguriks ikkagi vaid Gunnar Grapsi nimi ja ühtlasi pisut põhjendamatu lootus mõista, saada teada sutike enam kodumaisest rock'n'rolli päikesepoisist. Ilmselgelt ei olnud lavastaja Robert Annuse taotlus aga Grapsi elu lahata, ega lahti mängida. Küllaltki lihtsakoelise ülesehitusega etendusel, oli rebitud välja erinevaid episoode Gunni elust, mida täitsid ilmetult kokku klopsitud dialoogid kaaskondsetega, mis oleks pidanud Grapsi isiksust avama, aga jäid paraku sisutühjaks ajatäiteks. Välja julgen aravata ainult lapsepõlvest nopitud vestluse isaga. Samas koolipidu, Nukuteatri periood, rooduaeg, parteiaparatuurist laekunud 'levimuusikalitsents', kontsertturneede aeg, oma koha otsimine taasiseseisvunud riigi raadios ja teles jne, jne ei jäänud kandma, ei pakkunud elamust. Erinevalt muusikalisest etteastest. Lavastuse jaoks spetsiaalselt kokku kutsutud muusikaline kolleegium oliti eriti hästi kokkusobitunud, nautides ise ning seeläbi pakkudes naudingut ka saalis istunud publikumile. Ehk etendus oli kergelt balanksist väljas, meenutades rohkem Grapsi auiks korraldatud kontserti kui lavastust. Kõik muu peale Grapsi loomingu popurii, kuigi jah, uuemat materjali oli küllaltki olematu hulk sisse pikitud, jäi üsna teisejärguliseks. Kahjuks.

Grapsi rolli täitmine oli usaldatud Juss Haasmale ning võis selgelt täheldada, et poiss on tõsiselt vaeva näinud osatäitmiseks vajaliku ettevalmistusega, Grapsile nii omase kehakeele ning  lihtsa ja siira väljendusrikkuse omandamisega. Kipitsema jäi tundmus, et Juss oleks veelgi rohkem tahtnud sügavuti minna, kuid mingil põhjusel jäi see olemata. Maria Soometsa rollilahendused jäid sedant' puhku vägagi meenutama katrinpärnalikku stiili, ehk vinti sai igakord ühe keerme võrra ülekeeratud. Leidlik oli  jalgade töö lahendus kus endise suure isamaa avarustes Grapsi kontserti järgsetel pidustustel, Maria poolt mängitud 'groupie' klõbistas/sahistas oma pikki, pulksirgeid, kontskingastatud jalgu edasi-tagasi tihedusega ~5 sammu sekundis. Pani muigama. Muigama panid ka Evald Aaviku ning Janek Joosti tegemised ja ainult heas mõttes. Mitte nii heas mõttes naljakad olid tantsulised numbrid, isegi minu vilumatule silmale, tundusid need olevat ikka väga ja väga puised.

Kokku oli siis üsna suurepärane kontsert ja üsna närb etendus.

The Drifter

Kõiges on süüdi Jack White, kollektiivselt koos The Raconteursi ja täpsemalt juba 'Carolina Drama' nimelise muusikalise palaga, mis mu hinge on kriipinud ja nii pool juhtumisi lugu otsides juutjuubist, jõudsin ka filmini 'The Dirfter', mille sountrackile on samuti eelnev pala jälje jätnud.

 

 

Nii lihtsalt jäingi liimile. Film ise paraku treileriga ühte jalga ei käinud, mõned kulunud sõnakõlksud, imetabane Indoneesia maastik saarte, mägede, lahtede, ookeaniga, palju surfi ja rütmi sobituvat mjuusikat. Preemiaks veel teadmine, et Rob Machado näol on tegemist ühe tituleerituima surfariga oma kogukonnas. Kokkuvõttes siiski närb elamus, eelkõike just tänu filmi treilerist ülesköetud ootustele.