“Lying about the future produces history.” – Umberto Eco
Klassikaline Eco romaan - pikk, detailine, aeglase algusega. Sisse on pikitud fakte ajaloost ja samas hulgaliselt lugu utreerivaid väljamõelduid seiku ning ei puudu ka läbi sarkasmi prisma välja toodud mõtteterad. Kangelaseks on keskaja põhja Itaalia pööbliperest pärit Baudolino, kelle talendiks on imetabane võime kõiki inimkeeli omandada vaid lühiajalise kuulamise põhjal ning teisalt oskus luisata kokku kõige uskumatumaid lugusid. Omadused, mis veensid Saksa-Rooma keisririigi jumalust Frederick Barbarossat, teda oma kaaskonda võtma ning nii need seiklemised alguse said.
Endale noppimiseks tundus sobilik, romaani läbiv toon ajaloost ja tõest - kui usaldusväärseks võib lugeda kirjasõnaks saanud ajalugu, palju on seal tõde, palju on seal üksikisikute või väiksemata huvigruppide oma agendat või mis rolli nad üldse mängivad ajaloo ja/või legendide kujundamsiel, andmete avaldamisel või vastupidi peitmisel, tehes seda siis teadmatult või teadlikult. Erilise tähelepanuga on kaetud kiriku nii öelda reliikviate nagu ristija sääreluu, päästja surilina, kellegi varbaküüs jne jne kujunemise/tekkelugusid.
Meenub Churchilli ütlus 'Ajalugu kirjutavad võitjad', ehk siis teada tuntud tõdemus, kuid Ecol õnnestub see vägagi punaseks ja puiduseks kirjutada. Näituseks, viimases lõigus -
“Yes, I know it’s not the truth, but in a great history little truths can be altered so that the greater truth emerges.” Seeing the wisdom in this, the historian nonetheless laments the loss of a beautiful story; but the blind man assures him that one day, sooner or later, a greater liar than them all will restore the tale.
Klassikaline Eco romaan - pikk, detailine, aeglase algusega. Sisse on pikitud fakte ajaloost ja samas hulgaliselt lugu utreerivaid väljamõelduid seiku ning ei puudu ka läbi sarkasmi prisma välja toodud mõtteterad. Kangelaseks on keskaja põhja Itaalia pööbliperest pärit Baudolino, kelle talendiks on imetabane võime kõiki inimkeeli omandada vaid lühiajalise kuulamise põhjal ning teisalt oskus luisata kokku kõige uskumatumaid lugusid. Omadused, mis veensid Saksa-Rooma keisririigi jumalust Frederick Barbarossat, teda oma kaaskonda võtma ning nii need seiklemised alguse said.
Endale noppimiseks tundus sobilik, romaani läbiv toon ajaloost ja tõest - kui usaldusväärseks võib lugeda kirjasõnaks saanud ajalugu, palju on seal tõde, palju on seal üksikisikute või väiksemata huvigruppide oma agendat või mis rolli nad üldse mängivad ajaloo ja/või legendide kujundamsiel, andmete avaldamisel või vastupidi peitmisel, tehes seda siis teadmatult või teadlikult. Erilise tähelepanuga on kaetud kiriku nii öelda reliikviate nagu ristija sääreluu, päästja surilina, kellegi varbaküüs jne jne kujunemise/tekkelugusid.
Meenub Churchilli ütlus 'Ajalugu kirjutavad võitjad', ehk siis teada tuntud tõdemus, kuid Ecol õnnestub see vägagi punaseks ja puiduseks kirjutada. Näituseks, viimases lõigus -
“Yes, I know it’s not the truth, but in a great history little truths can be altered so that the greater truth emerges.” Seeing the wisdom in this, the historian nonetheless laments the loss of a beautiful story; but the blind man assures him that one day, sooner or later, a greater liar than them all will restore the tale.
Juttu oli siis loost, mida Baudolino oli vestnud ajaloolasele, Niketasele.
Pikema ja eeskujulikuma kokkuvõtva sõna leiab Allen B. Ruchilt.
Posts
No comments:
Post a Comment