Käesoleva suvise hooaja esimene ja ühtlasi ka ainukeseks kujunev teatri amps, sai haugatud Viinistul. Otsutavateks teguriteks liisu langemisel just Viinistu kasuks saigi koht ning nii trööstitult kõlav mängupaik kui seda on katlamaja, teisalt aga järjekordne teatri RAAAM poolt importitud lavastaja, sedant puhku Venemaa kodanik Marat Gatsalov. Mitte, et ma miskit varemalt oleksin teadnud härrasest ja tema tegemistest, vaid pigem kõditab mõte näha teisest kultuuriruumist tulevat pilku ja kätt, mis meie omad kodused näitlejad lavastusse sobitab. Sel konseptsioonil on jumet.
Nii puhtalt hetke emotsiooni ajel need piletid ka ostukorvis oma koha leidsid. Istumiste numbreid, aga piletitele küll kantud ei olnud, seega oli minuteid 15 varem kohale laekumine istekohtade valiku osas igati õigustet'. Päris esimestesse ridadesse küll ei jõudnud ning pakutavaid rohelisest plastmassist klassikalisi aiatoole ei söandanud ka algselt liigutama hakata, nagu hiljem selgus, poleks ka õnnestunud, kuna kruvituna tribüünile, olid toolid ka üsna liigutamatud. Huvitavana tundus, et istekohtade asetus saalis oli läbimõeldult korrapäratu, mul vähemasti ei õnnestunud oma teatrikaaslasega kuigi lähestikku end istuma seada ning nagu tabavalt märgiti, võib ehk olla isegi taotuslikult tekitati mulle kui vaatajale oma üksi olemise ruum ses hämaras mahajäetud katlamajas, suunamaks mind saama etendusega üheks.
Avar, kõrguvate lagedega, tolmune, akendeta, ajastule truuks jäänud katlamaja koos minimalistliku lavaatribuutikaga nagu kulunud kontorimööbli, väsinud trenažööride kui ka ilmetute põrandalampidega moodustas lummavalt mõjuva koosluse, kui lisada veel siia teisekäe poest leitud kostüümid ning käepärastest vahenditest kokku klopsitud roomlaste sõjavarustus, siis sügav kummardus ja kraaps läheb igatahes kunstnik Oksana Peretruhhina suunas. Täpselt minu tass teed.
Sisult jättis tükk piisavalt pretensoonitu ning ümara mulje, andes vaatajale vaba voli valida kuhu suunas ta oma mõtteid põrgatada soovib. Kohe esimestest momentidest peale kuulus mu isiklik sümpaatia seletamatutel põhjustel pereisa Gennadile (Margus Prangel), eriti köitev oli loomingulisus kuidas ta igapäevale lähenes, puhastusjaama paakidest leitud leegionäri kiiver ja rüü, pojale edasi antud õpetused, kõik, tõesti kõik, suutis ta ära seostada oma kujutletavas maailmas Rooma ning Ceasariga. Osalt ka seetõttu põrkasin mõtetele:
- kas oma koha leidnud inimest peab tingimata ravima ühiskonda sobituvaks mutriks?
- kas nö ühiskonna normidele vastavat inimest ei võiks pisut hulluks ravida, et ta õnnelikum oleks?
Ehk lihtsakoeline tõlgendus võiks sisust olla, et päriselus sõjast tagasi tulnud mees, leidis endale pelgupaiga kujutlevast elust leegionärina. Naine Tanja (Elina Reinold), kes pere elatamiseks turul oli sunnitud trussikuid müütama, aga lähtus pragmaatiliselt olmest ja püüdis läbi hea ja kurja meest tagasi enda juurde tagasi tuua. Lõppeks leidiski ta lahenduse, olemuselt ja mängult šarlatanid näol, kes eeskujuliku kopika eest Gena nö päris ellu tagasi tõid, seda läbi ajaloolise Rooma sündmuste kaasamängimise mehe fantaasia maailmas, mis viisid viimaks Ceasari surmani. Isehakanud tsentuuriol kadus vaip jalge alt, kujutletav maailm vajus kokku, polnud enam kellegi eest võidelda ning põhjust oma kookonist maailmas elada. Ehk siis kokkuvõtvalt said kõik söönuks. Posijad nutsaka, Gena rahu päris elus, Tanja mehe tagasi. Kõik nagu lahenes suurepäraselt, kuid proua polnud siiski rahul, kuna Rooma ajaloo näitemänguga oli ka tema jõudnud Gena mõistmiseni.
Meenuma jäid etendusest veel šarlatanide ninamehe (Nero Urke) hõige rõdult, sõnumina: 'Pisut hilja ei ole sentimentaalsuseks?' - kui üks posijate pundist jäi mõttesse, kas leegionäri kiivrit noosina kaasa võtta või mitte.
Teisalt veel lõpetuseks veel, kas ehk rocclaga, edasi-tagasi katlamaja katusel rullimine, mis tekitas rabava äikesevihma illusiooni.
Posts
