House of Sand and Fog

Eelmisel hooajal Artise kinostki läbi jooksnud 'House of Sand and Fog' jõudis sooja soovitusega üheskoos ka minuni. Ukraina juurtega Vadim Perelman serveerib psühholoogilselt pingestatud thrilleri kahe inimliku elusaatuse vahel. Ühelt poolt Iraanist Ameerikasse põgenenud endine kindral Amir Behrani (Ben Kingsley) oma perega, kelle viimne vara natuke sai uuel mandril kulutatud kommete kohasele tütre pulmapeole. Uues keskkonnas on auväärne mees sunnitud töötama mitmes vahetuses nii teetöödel kui öösiti tanklas, et perele  seisuse vääriline elamine tagada ning uuesti jalad alla saada. Võimaluse saab ta oksjonilt sandikopika eest sundvõõrandatud maja ostes, mida kõpitsedes on tal plaan juba mitmekordse hinnaga edasi müütada. Teiselt poolt astub vastu selle samase sundvõõrandatud maja omanik, pärast abielu lahutust oma eluga ummikusse jooksnud ning riigi õigussüsteemi hammasrataste vahele jäänud Kathy (Jennifer Connelly), kes asub oma maja tagastamise osas võitlusse ühes maakonna politsei ametnikuga.

Thrilleri mõõtu põnevust kütabki üles omatpidi sissekirjutatud vasturääkivus, mis on siis õige, kummal osapoolel on ikkagi õigus, sest tegelikult võib lihtsalt leida moraalset õigustust mõlemale leerile. Siin mängibki või ehk pisut isegi manipuleerib Perelman vaatajaga, kui inimlik poolehoid hakkab kergelt triivima kindrali pere suunas, mängitakse Kathy kasuks välja kaart, kellele isa ehitatud maja näib olevat veel viimane põhjus siin ilmas eksisteerimiseks. Ning siis jälle vastupidi leiab Perelman õigustuse ka Behranile. Ehk siis ehitab Perelman üles imetabase vaatemängu, kus karakterid on kord positiivse, kord negatiivse kangelase rollis ning mõlemal osapoolel on tegelikult õigus. Kuidas siis sel juhul konflikti lahendada?

Siinkohal film ka minu jaoks lõppes, eeljutustus ning probleemi püstitus olid erakordselt nauditavalt ning siinjuures ka lihtsalt välja toodud, kuid pakutud lahendus oli plass, ei väärinud kuidagist seda eelmängu. Filmi keskpaigast steenist kui Kathy kütusetanklas kanistrit täitma asus, oli ettarvata kuhu filmi lõpp tüürima hakkab. Ei saa öelda, et ma olen suuremat sorti õnnelikele lõppudele hääleandja, kuid sedant' puhku ootasin tõepoolest teistsugust, kas just õnnelikku, aga erinevat lõpplahendust kui režissöör pakkus.

Uskumatult briljantse rolliga sai hakkama, aga Ben Kingsley, see allasurutud mõru uhkus, idamaises mehes pulbitseva reavu taltsutamine, samas südamlikkus ning soojus oma lähedaste, kuid ka võõraste vastu ning samas jällegi karmus ning pragmaatilisus. Oli nauditav Kingsley rollli lahendust jälgida. Isegi väga.

Filmi lõppeks jäi mind painama kummaline, põhjendamatult tekkinud järeldus - üks preilina tehti kokkuvõttes süüdlaseks kolme pere lõhkumises. Ebameeldiv tunne jäi, tõenäoliselt ei olnud see küll Perelmani taotlus.