Carlos Castaneda 'Don Juani õpetused'

Carlos Castaneda jõudis minuni juba mitmeid setmeid aastaid tagasi, keskkooli klassides, kui hea klassivennast sõber arvas vastava lektüüri olevat tuntavalt mõistlikuma lugemiseks, kui õpetaja poolt pakutava, tema kiitvatest hinnangudest jäigi mulle arusaam, et see raamat lihtsalt tuleb läbi lugeda. Mõtteks aga  tol hetkel see jäigi. Alles nüüd, mullu detsembris tuli raamat, Rahva Raamatu kaupluses taas minu juurde ning ühes me ka poest rõõmsalt lahkusime.

Kuid jah, nagu ikka on igal asjal oma aeg ja koht. Don Juani õpetuste aeg ja koht jäi ilmselgelt minu jaoks  aja järku keskkoolis - selja sirgu ajamise aega, protsessimise aega, otsimise aega. Täna enam raamat ei rääkinud minuga. Ehk siis elamus oleks olnud kordades teine kui raamat oleks aataid tagasi siiski mu juurde jõudnud, nüüd oli lihtsalt meeldiv aega veeta.

Üks mõte jäi mind saatma raamatust siiski. Tarkuseni, tulemuseni jõudmisel tuleb alistada teele, järjepanu tulevad raskused:

- hirm;

- selgus;

- jõud;

- vanadus.

Kasvamise, õppimise teele asutakse tihti sihiga lõigata vilju mille järgi on sisemiselt tekkinud või väliselt tekitatud iha. Lootus seatakse suurtele tasudele, mis samas kunagi ei pruugi materialiseeruda, kuna kodanikul puudub arusaam kohale jõudmise teekonna raskustest. Neid raskusi on, ning need raskused tulevad järjepanu. Kõikse pealt siis hirm. Hirm selle ees kui adutakse millist pingutust ning ka tagajärgi toob kaasa vilja noppimine. Hirmu trotsides ning samm-sammult lähenedes viljale saabub järgmine takistus - selgus, kiirustamine ehk liigne enesekindlus, et valitud tee on just see ainuõige mis lõpuks viibki loodetud tulemuseni. Tähelepanu hajub ning võimust võtab ülbus, kindel teadmine, mistõttu raiutakse otse edasi tempokalt, samas pööramata tähelepanu pisematele või suurematele detailidele. Kannatlikkust, ainult kannatlikust. Läbi kannatlikkuse jõutakse jõuni, ehk siis tegeliku eesmärgini. Ning jõudu tuleb osata käsitleda, suunata just õigel ajal, õiges kohas. Viimasena aga saabub vanadus, ehk siis aeg, mis on antud jõu käsitlemiseks, ehk siis kuidas inimene oskab osaks saanud jõudu realiseerida.

Nii tõepoolest.

Võtame uuesti

Juhtumisi ning mind ennast üllatades sattus hinge harimise programmi teine komejant kohe järjepanu, seda puhku no99 trupilt ning tandemilt Ojasoo, Semper. Siinkohal ei jää muud üle kui pean ennast kordama taas, kuid tõepoolest nii on - Ojasoo ning Semper oskavad kruttida õigeid nuppe , mis kaheksal juhul üheksast tagab tõelise elamuse mulle teatrisaalis. Kindel kvaliteedimärk, võin julgelt väita.

 

Lühidalt etendusest siis endast - säene klassikaline situatsiooni absurdikas, uste ning ühe siduva komponendiga  (sedant' puhku taldrek sardiinidega) ning aina enam üles kruviva tempoga. Meenutades kergelt veel Vanalinnastuudio päevade repertuaari, kuid siiski no99-le omase lähenemise ning äratuntava stiiliga. Esimene vaatus oli üles ehitatud rändteatri (jälle rändteater!) lavastuse peaproovina lava eest vaadatuna, teine vaatus, aga juba lava tagant ning veelkord ka eest mängituna, aina ja aina tempot juurde kruvides ning vindile keermeid lisades. Tunnistan, et ei tulegi ette nagu oleks sattunud ühte etendust korda kolm kokku vaatama ,)

Rõõmustav oli taaskogeda no-s, seda va ootamatuse ja üllatuse tunnet, kus arvad olnud tajuvat juba huumorikillu ära ning jääd ootama järgmist kildu/episoodi ning ei oska kuidagist oodata, et täiesti tühjast suudetakse samale huumorikillule iikagi veel siiski üks vint juurde keerata. Nii klassikaline võte küll, kuid toimivana lausa hindamatu ning ääretult nauditav, juhul kui jah, on suutmist kaasa minna. Mul õnnestus ja sügav kummardus, kraaps ning tänud.

Osatäitjadest üllatas mind seda puhku Risto Kübar, utreeritult kohmetu, kuid õrna naisellikusega -oma inspitsienti rollis, oli tase omaette. Sobides kui valatult etenduse üldise fooni ning rütmiga. Suurepärane valik ja veel suurepärasem rolli lahendus. Tiina Tauraite meenutas oma väljanägemiselt ja kõnepruugilt alghetkedel vägagi Anne Paluveri, siit ka üks paralleele Vanalinnastuudioga, kuid etenduse edenedes see mulje hajus tasapisi. Tambet mängis nagu juba tavaks saanud oma kvaliteedi jällegi välja, latti millimeetritki langetamata. Arvan, et tänasel päeval, mulle silmajäänudest ,üks professionaalsemaid näitlejaid, kui mitte professionaalseim. Kõrvale julgeksin tuua veel Malmsteini, olgu roll, lavastus missugune need kutid teevad alati oma ära. Suurima üllatusena, aga tabasin end jälgimas Eva Klemetsi lausa säravat mängu, mis pani mind siiralt imestama - miks pole ta varem mulle silma tikkunud. Vapustav kuidas ta suutis nii tugevas ansamblis ikkagi etendusele just enda võimuka pitseri jätta ja kõige elavamalt mällu sööbida. No99 etenduste tugevus on alati olnud minu jaoks ansamblimäng, kus soliste kerkib esile harva, kuid sedant' puhku oli tegemist Eva Klemetsi soologa.

Jah, imetabaselt hästi vormitud lihtsakoeline komejant, mida mul vaja oligi.

39 astet

Arvan, et tegu võis olla mu teadliku elu esmase kokkupuutega Rakvere Teatri majas, Rakvere Teatri etendusega. Kuigi nii maja kui ka teatrit on ka eelnevalt konsumeeritud, isegi korduvalt, siis jah, mitte ei suuda sellist kooslust varasemast ajast meenutada. Igal juhul oli plaan võtta menüüsse miskit kergemat, miskit komejanti, ning 39 astet, tundus sobivat lühikese tutvumise järel arvustustega, kui valatult.

Kati Kivitar oli võtnud vaevaks lavastada klassikalise, Broadway ning West Endi lavalaudadelt tuntud, kiire tempolise spioonikomöödia, mida on ka härrane Hitchkock filmi versioonina suurtel ekraanidel publikumile nähtavaks teinud. Sõnaga tükk, mis on naerutanud juba miljoneid ja miljoneid vaatajaid üle mitme kontinenti. Mind aga ei naerutanud.  Kohe mitte ei naerutanud. Esmalt mõtlesin, et minus ja ajas ja kohas ja emotsioonis on küsimus, kuid ei, ka mu pinginaabrid ei läinud etendusega kaasa, ja ka ülejäänud tajutav osa saalist oli komejanti kohta liigagi tasane.

 

Ei suutnud ma leida klassikalise komöödiaga kontakti ja ei võlunud ka lavastuslik lähenemine, ega mängitud osad. Kuigi, kuigi kui keadgi välja tuua, siis Peeter Rästas, tema tõesti tahtis laval olla, silmad särasid ning ta kohe nautis oma mängu olles erinevates rollides. Teised lavale ilmunud jäid aga tuimaks, kaasa arvan siin ka Saaremäe, mis mind veidi ennast igati üllatas. Võimalik, et mina olin roidunud ja näitlejad olid roidunud, igal juhul suurt me üksteisele pakkuda ei suutnud seda puhku.

Tagasi tulles teatrist tabasin end mõttelt, kui palju on tegelikult väike- ning provintsiteatritel, ja provintsi sõna ei ole siin kuidagi halvustavas tähenduses, vaid vastupidi romantilises, tegutsemise vabadust antud oma repertuaari valikul ja kui palju dikteerib otsuseid tegelikult publikum. Täpsemalt siis arvatav publikum, ehk siis kodanikkond kes peaksid täitma nii saalid kui teatri eelarve read. Palju siin otsustusprotessis kuulatakse näitlejat, lavastajat, teatrijuhti ning kes lõpuks teab, mis sunnib mind kui pööblit piletit ostma ja teatritreppe kulutama. Liiga keeruline, eriti kui arvestada sisse veel nii lavastajate kui näitlejate loomingulisus ning eneseteostusepüüd. Vastust ma ei tea, aga nukraks teeb kui jääb tunne, et tehakse miskit ainult tegemise pärast, mitte kirega.