Polli päevikud

Ei miskit eepilist Chris Krausilt, kõrvutatuna teiste kodumaiste ajalooliste linateostega. Ei liha, ei kala, kuid rahuldav kõhutäide, õigel hetkel. Tambet Tuisk oli tubli oma tahutud, õrnahingega, talupojast revolutsionääri rollis. Täitsa meeldiv kohe jälgida. Temast on rääkima hakatud, kui ühest parimast tänasest Eesti filminäitlejast, kas tõesti, minu arust sobib ta väga mugavalt ka lavalaudadele, ehk isegi paremini.

Lugu jookseb ennast lahtu rahulikus tempos, ette aimatavat rada pidi. Klassika, klassikaliste karakteritega. Mitte just õnnelikus abielus mõisnik, kes otsib oma rahu ning maailma tunnustust isehakanud teadlasena, leidmata aga see tal jääbki, mis mehele omakorda pettumuse pitseri ülle lööb. Mõisniku naine, kes on oma valikus juba aastatega pettuda jõudnud, leiab meelelahutust seltkondlikult baltisaksa aadlikult. Tütar, Oda kes on kui kass, kes kõnnib omapäi. Tühm perepoeg jne, jne. Kõik kohustuslikud killud ühes suures, vanas juba kuskil nähtud kiriku vitraažis.

 

Kustumatu mulje jättis, aga kindlasti vetes seisev mõis, mis täitsa nullist, ainiti filmi jaoks Matsiranda , Pärnumaale ka üles ehitatud sai. Päris kahju, et see maha ka lõhuti pärast, ega jäänud tavainimestele kaeda, uurida. Oleks kuulunud kindlasti kohustusliku matka sihtkohtade hulka

La Traviata

Giuseppe Verdi 'La Traviata', klassikaline ooper, klassikalises Estonia ooperimajas, klassikalise viigipüksi,  klassikalise kohvi ja konjaabliga täidetud vaheajad - olid oma muheduses ja suupärasuses, ühtllaselt nii üllatav kui hirmutav mu jaoks,  kas tõesti juba varajased keskea rõõmud!? Küllap vist. Igal juhul minu teatsi on tegemist mu teadliku elu esimese ooperi külastusega, mida ma suudan meenutada nüüd praegu. Ja oli hea, tõesti oli  hea. Kogu tervik oli löödud kolme ossa, esimene ja viimane üllatasid oma lühidusega, vaid ~35 minutit ja kogu lugu. Teine üllattus tabas mind subtiitride osas, kogu tekst oli saanud nii inglise kui kodumaise tõlke. Päris mugav. Hinge harimise programmis tasub täitsa arvestada nüüd ka Estonia tihedama külastamisega.

Jumala Narride Vennaskond

Naerda, kuigi põhjust oleks nutta. Pakkuda hingele rõõmu olukorras, mis on täis meeleheidet. Selline on otsus, milleni jõuab „Jumala Narride Vennaskonna“ peategelane, munk nimega Flote. Peter Barnesi tegelaste- ja sündmusterohke komöödia tegevus toimub 1348. aasta Prantsusmaal, Euroopat laastava katkulaine haripunktis. Vastandudes katoliku kirikule, mis nimetab musta surma Jumala karistuseks inimkonna pattude eest ning manitseb kõiki kasinusele, karmusele ja meeleparandusele, väidab Flote: „Jumal vajab paabulinde, mitte ronki, säravaid tähti, mitte kurbi komeete, punaseid ninasid, mitte musta surma. Ta vajab rõõmu.“ Keset üleüldist ahastust ja kaost paneb Flote kokku rändtrupi, et lunastada inimesi läbi nalja ja naeru ning vabastada neid hirmust, põlgamata halvaks ka kerjuseid, prostituute või leeprahaigeid. Kumu sellest läbi Prantsusmaa rändavast väikesest trupist, mis saab nimeks Jumala Narride Vennaskond, jõuab peagi aga ka paavsti õukonda ja tekitab seal omajagu ärevust…

Kirjutab Linnateatri tutvustus.

Kahjuks jäi pikem vahe sisse kirjutamisel ning esmane emotsioon on jõudnud lahtuda, kuid siiski mõned mõtted:

- kestvust oli kokku küll tundi neli, kuid ühelgi hetkel ei tajunud ma end kella vaatamast;

- siiraid, tahtmist täis näitlejaid on alati lust jälgida ning nooruslik uljuses ei pea pettuma;

- Nüganenilt teine rändteatri tükk järjepanu ja veel ääretult sarnase muusikalise kujundusega, kummastav. Minu sümpaatia kuulub Jumala Narridele, kohe kindlasti;

- EMTA 25.lennust veel lemmikuid ei ole välja kujunenud, kuid silma tikkusid Kaspar Velberg, Priit Pius, Maiken Schmidt;

- Alo Kõrve mängib iga etendusega mida näen, ennast aina enam sümpaatsemaks;

- paavsti käepikendus, mis sirutus üle lava, teenrite selja taga - pikalt välja oli eriti muhedalt lahendatud.

Igati suurepärane hea meeleolu tükk.

Paavo Kangur 'Urmas Alender: lõputa lookleval teel'

Kurb. Kurb lugu kurbhingest.

14 actors acting classic screen types

Michael Douglas, Robert Duvall. Klassika!

12 kinki jõuluvanale

Nostalgilised minutid. Soome riiklikust telekanalist YLE2 võis see olla, jah, oligi YLE2,  legendaarses lastesaates Pikku Kakkonen loeti päris mitu aastat ette Mauri Kunnase raamatut '12 lahja joulupukille'  ning seejuurde näidati ka muhedaid kaunistavaid pilte raamatust endast. Mulle väga sobis tol hetkel ja sobis ka praegugi , Nukuteatri lavastuses oli ehedalt muhe, suurima panuse andsid siiski elamusele mu toredad saatjad teatris. 3 aastane klaköör oma siiraste ja mitte nii siiraste naerupahvakutega ning 12 minutit enne ametlikku lõppu üle saali kostva küsimusega - 'Kas nüüd on juba kõik, jah?' oli tase omaette.