Arthur Conan Doyle originaal Sherlock Holmesi tegelaskujust, ehk siis kirka ning üdini loogilise mõtlemisega eraklikust härrasmehest, kes on samas ka ekstentriline veidrik ei ole järele jäänud muud kui nimi ja raamatukangelast iseloomustavad klisheed. Tunda on, et Ritchie on vastavalt tellimusele vorpinud juba nii Surmarelvast või Visa Hingest tuttava märulifilmi kangelase. Tuleb tunnistada, et Dr House sarja stenaristid on küll Sherlock Holmesile karakterile tunduvalt paremini pihta saanud kui eelpool toodud härra.
Mind ausalt öeldes kurvastab, et ring on täis saamas ja kõike vana head kulda tuuakse värskes, kommertslikumas vormis kinolinale. Tuli 'Inglorious Basterds' ehk 'Allo, allo', tuleb 'Alice Imedemaal', tuli 'Sherlock Holmes' ehk 'Surmarelv' jne.
Unustades raamatu ja legendaarse venelaste ekraniseeringu, mille eest Vassili Livanov kusjuures brittidelt impeeriumi ordeni teenis kui kinoajaloo parim Sherlock Holmes ja keskendudes ainult filmile, siis suureks üllatuseks oli Ritchie puisus. Just puisus. Vaid pisku eest oli sisse pikituid nii ritchie-like kandvaid, mahlakaid dialooge, kirjuid tegelaskujusid, erakordset kaameratööd ning pöördeliste momentidega lugu. Üllatav. Lugu hargnes suures osas Dan Brownlikult etteaimatavalt, kõike vaatajatele ette nämmutades ning lõppes lubadusega tuua ekraanile ka järg professor Moriarityga, keda kõigi eelduste kohaselt kehastab Sean Connery. Sure bet!
Kiita saab kindlasti Mark Strong kurjuse rollis ning ka muusikaline valik, iirilik keelte tinistamine andis just õiget vunki. Aga jah, ei miskit suurt elamust, pigem ikkagi ajatäide.
Kirjutatakse - http://filmifriik.wordpress.com/2010/01/14/sherlock-holmes/
Posts
No comments:
Post a Comment