Lohetatöveeringuga tüdruk

Samanimelise raamatu põhjal vändatud film, on oma sisemuselt täiesti puhast tõugu dekkar, mis käib juba Agatha Christie ning Conan Doyle poolt teada tuntud, sisse tallatud rada. Tunnisatan, täpselt minu tass teed.

Loo keskmes on seda puhku ühe Rootsi kröösuste suguvõsa preilinast võsuke, kes 16 aastaselt salapärastel asjaoludel, ühel suvisel päeval jäljetult kadunuks jääb. Nüüd 40 aastat hiljem on suguvõsa peal tulnud kange tahtmine ikkagi teada saada, et mis siis toona tema lemmik sugulasega juhtus. Juhtunut palgatakse uurima keskealine, pehme käitumise ning tühmi pilguga ajakirjanik Mikael Blomkvist, kelle teed ristuvad noore, jõulise iseloomuga aruvtinaaskli Lisbethiga. Tänu kellele hakkab ka võigas lugu lahti rulluma.

Lugu on püütud vürtsitada seksuaalse brutaalsusega ning peategelaste soorollide vahetusse seadmisega, kui esmase valiku otstarbekust ma ei suutnud hoomata, filmi sisulise väärtuse tõstmise seisukohalt, siis samas soorollide vahetus, aga pikkis sisse muhedat huumorit. Kasvõi siis Mikaeli püüdlikud vestluse üritused hommikulauas, munapudru ees, pärast tormilist ööd, stiilis - Mis sa täna teed? Läheksime koos kuhugi?

Nohjah, hea oli.

United T-Shirt

United's soul is never sold
So proudly wear the Green and Gold
We'll never wear our famous Red
Til Glazer's gone or even dead

So raise that ancient standard high
By Green and Gold we'll live or die
That day will come again for sure
When we can wear our Red once more.

Linnar Priimägi ütles...

Elu mõte on õnnelikult surra.

Sherlock Holmes

Arthur Conan Doyle originaal Sherlock Holmesi tegelaskujust, ehk siis kirka ning üdini loogilise mõtlemisega eraklikust härrasmehest, kes on samas ka ekstentriline veidrik ei ole järele jäänud muud kui nimi ja raamatukangelast iseloomustavad klisheed. Tunda on, et Ritchie on vastavalt tellimusele vorpinud juba nii Surmarelvast või Visa Hingest tuttava märulifilmi kangelase. Tuleb tunnistada, et Dr House sarja stenaristid on küll Sherlock Holmesile karakterile tunduvalt paremini pihta saanud kui eelpool toodud härra.

Mind ausalt öeldes kurvastab, et ring on täis saamas ja kõike vana head kulda tuuakse värskes, kommertslikumas vormis kinolinale. Tuli 'Inglorious Basterds' ehk 'Allo, allo', tuleb 'Alice Imedemaal', tuli 'Sherlock Holmes' ehk 'Surmarelv' jne.

Unustades raamatu ja legendaarse venelaste ekraniseeringu, mille eest Vassili Livanov kusjuures brittidelt impeeriumi ordeni teenis kui kinoajaloo parim Sherlock Holmes ja keskendudes ainult filmile, siis suureks üllatuseks oli Ritchie puisus. Just puisus. Vaid pisku eest oli sisse pikituid nii ritchie-like kandvaid, mahlakaid dialooge, kirjuid tegelaskujusid, erakordset kaameratööd ning pöördeliste momentidega lugu. Üllatav. Lugu hargnes suures osas Dan Brownlikult etteaimatavalt, kõike vaatajatele ette nämmutades ning lõppes lubadusega tuua ekraanile ka järg professor Moriarityga, keda kõigi eelduste kohaselt kehastab Sean Connery. Sure bet!

Kiita saab kindlasti Mark Strong kurjuse rollis ning ka muusikaline valik, iirilik keelte tinistamine andis just õiget vunki. Aga jah, ei miskit suurt elamust, pigem ikkagi ajatäide.

Kirjutatakse - http://filmifriik.wordpress.com/2010/01/14/sherlock-holmes/

Kes kardab Virginia Woolfi?

Kes jooke ei sega, seda joogid ei sega!
Joome pumpsuva südame ja maksakelme libeduse terviseks!

Nõustun No99-ga - Edward Albee näidend on üks kaunimaid, põnevamaid, kuid ka samas ka üks kurvemaid armastuslugusid, mis kunagi kirjutatud. Loo sünopsis on oma olemuses, aga äraütlemata lihtne: vanem mees ja vanem naine on abielus. Neile tulevad külla noorem mees ja noorem naine. Ja... puhkeb põrgu. Algab psühholoogiline tulevärk, kus heleda leegiga põlevad väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, kuid kus tuhka eemale pühkides tulevad nähtavale lojaalsus, kirg, usk ja armastus. See on lugu, kus kaks inimest on liiga targad ja liiga meeleheitel, et raisata oma aega ühiskondlike konventsioonide ja moraalinormide peale. Siin käib võitlus elu ja surma peale.'

Kogu tükk ongi üks suur psühholoogiline "mäng". Vanem paar mängib omavahel "lapsega" mängu, mille reeglid selguvad mängu edenedes. Vanem naine mängib oma mehega võimumängu. Tänu tema isale on nad oma elujärjega nii heas kohas kus nad on. Vanem mees mängib saladuste avastamise mängu. Vanem naine mängib ka seksuaalset mängu mõlema mehega. Noorem naine mängib varjumängu oma mehe ees, hoides selle eest saladuses üsna olulisi elulisi asju. Noorem mees mängib unistuste mängu - varjatud ambitsioonid, noore mehe jahi ja vallutuskirg...

Mu lemmik, Mirtel, on üliemotsioonalse, tähelepanu otsiva, švipsis, lapsnaise - Kullakese rollis vahetu ning äärmiselt veenev, kuid ohtraid ovatsioone jääb kergelt kraapima tundmus nagu oleks vägisi otsitud Kullakese karakterile teiste osadega võrdväärse jälje jätmist etendusele. Nohjah, No99 eripära jällegi. Marika Vaariku ees kergitan kaabut ja kulme. Iga rolliga on minu jaoks mitte midagi ütlevast näitlejast saamas tõeline diiva, iga kord suudab ta üllatada oma rolli sisseelamise, meisterlikkuse ning mitmekülgsusega, minu jaoks vaieldamatult etenduse parim osa täitmine. Sergo Vares ja Hendrik Toompere jr, mängisid end küll tugevalt rolli sisse ning täitsid oma kohad perfektselt, kuid jäid siiski kahe tugeva plika varjus pigem tahaplaanile. Tean, et vastuvaidlemist kohtan kindlasti naissoolise publiku hulgast, keda oli etendusel kindlasti valdav enamik.

Kirjutatakse:

http://danzumees.blogspot.com/2009/12/kes-kardab-virginia-woolfi-no99.html