Ujuja

Taasavamise järgsest teatrisuvest jäi siis näppu ainult Märt Piusi debüüt lavastajana, ehk siis Ujuja. 

Meelelahutuslik tegemine tuleb öelda, kui võtta võrdluseks venna Priidu esmane "Gorge Mastromase rituaalne tapmine", siis sügavuse tasandil just väga võrdlusemomenti ei teki. Väljamängitud tegelaskujud on ikka väga šabloonist välja lõigatud.

Tõnise peategelase ujuja Pauli puhul võis mõista, et miskit väga siiru-viirulist ei ole mõtet tippsportlase puhul kokku panna. Samas oleks lootnud, et Tõnis võinuks oma koomiku talenti nii paljut taltsutada, et karakter oleks oma usutavuse säilitanud. Aeg-ajalt lendu lastud iroonilised repliigid, aga lõhkusid ikkagi kogu tervikut. Tõsiselt tahaks näha Tõnist ka ühes tõsises rollis, ilma kellade ja viledeta, loodetavasti Draamateater annab selleks nüüd võimaluse. 

Uku mängitud juristi/manageri/venna roll oli kõikse karikatuursem ja sedasi ka etteaimatavamalt igavaim. Vanakooli treener (Alo Kõrve) oli jällegi lihtne lahendus, Alo mängis selle vähemasti stiilipuhtalt välja. Steffi Pähna füsio tegelaskuju oligi kõikse originaalsem.

Kokkuvõttes jäi vägisi mulje, tegijad väga ei jaga tippspordi nooti, kogu kompott oli äärmiselt lihtsaks kokku pandud, kummstav kuna pundis oli ka Paavo Piik, kes komateist spordist ikka teab, järelikult oli ikkagi taotluslik!?