Ukuaru

 

Tartumaal Vooremäe kuplite vahel, imeilusas männimetsas mängiti Veera Saare legendaarset "Ukuaru"-t. Õhtune päike paitas publikumi mõnusalt selja tagant ning mängis laval puude vahel romantiliselt kiirte ja varjudega. Väga äge ja sobilik mängupaik "Ukuaru"-le. 

Kooli aegsest kohustuliku kirjanduse programmist ei juhtunud kahjuks "Ukuaru" minu lugemisse, seega võtsin mõned päevad enne etendust raamatu ette ja peaaegu ühejutiga ka läbi. Imetabane, kuidas Veera Saar on sõnu seadnud ja nii palju sügavust andnud peategelasele Minnale ja tema traagilisele elusaatusele, samas säilitades ikkagi optimistliku noodi erinevalt üdini masendavast "Tõest ja õigusest". Eriline roll on raamatus veel antud metsale, mida Veera Saar erilise tundlikusega on kirjeldanud. Tsiteerimise materjali on kohati üle lehekülje. Ilma liialdamata saan öelda, et olin Minna loost ehk raamatu esimesest poolest vägagi vaimustatud.

Seega ilmselgelt eelhäälestas äsjane lugemisekogemus ka minu ootused etendusele. Urmas Lennuk dramaturgina ja Peep Maasik lavastajana olid küll säilitanud raamatust tuttava sündmustiku, kuid rõhuasetused olid minu jaoks märkimisväärselt muutunud. Meeste rolle, nii Minna isa (Hannes Kaljujärv) kui ka Aksli (Pääru Oja) rolle oli omajagu suuremaks ja positiivsemaks kirjutatud, isa oli hoolivamaks Minna kujundajaks, õpetajaks, eeskujuks säetud ja rohkem teksti antud, raamatus ta suuresti vaid mühatas. Ka Akslile oli rohkem mõjusust ja asjalikkust juurde kirjutatud, lõpus jäi isegi mulje, et poisikesest oli mees saanud. Minna ema ehk eit (Garmen Tabor) oli ka kuidagi pehmem ja mitte nii vile kui raamatus nagu ka Minna (Ursula Ratasepp) ise tegelikult. Selline lahendamine valmistas mulle kerge pettumuse, kuna minu jaoks "Ukuaru" A ja O ongi vägevad terava keelega naised, kes lähevad läbi paksu ja vedela kui vaja. Mehed on rohkem statisti rollis. Lavastatud lugu oli aga harmoonilisem ning võrdsemate rollijaotustega. Kahju. See muutis minu arust väga erilsie loo tavaliseks, üheks paljude sarnaste lugude seas.

Omajagu oli juurde kirjutatud ka näitlejatele tekstilist osa, raamatus oli ajastule kohaselt juttu vähe, rohkem kirjeldatud Minna mõtteid, siin olid aga need mõtted Minna või mõne teise tegelaskuju suhu saanud, mis on ka arusaadav, muidu oleks olnud keeruline konteksti edasi anda. Samas see võttis jällegi ühe mõjuva osise kogu tervikust ära.  

Lausa häiriv oli aga täiesti uue tegelaskuju loomine külajoodiku näol, kas tõesti ei saa suvistel etendustel ilma palaganita? Ikka peab olema sees joodiku nalja!? 

Sõnaga. Väga eriline tekst oli lõppeks üheks tavapäraseks armastuslooks nuditud, mida mängiti küll väga ilusas looduslikus kohas, aga ootus oli siiski peale raamatu lugemist teine.