Teater nimega Kelm oli senini jäänud minu jaoks tundmatuks suuruseks, niisamuti nagu lavastajana Karl Koppelmaa, niisamuti nagu näitlejana Andres Puustusmaa, isegi Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALI polnud varem oma jalgu sisse saanud. Piinlik ei ole, pigem hea meel, et sai kõik ühekorraga ära kaetud.
Etendust Kanuti Gildi baar/riietehoid/eesruumis oodates oli üllatust omajagu, kui ei suunatudki publikumi tavapärase kardina alt läbi isteplatvormidele, vaid kutsuti hoopis kõrvalruumi koridori, kust viis ajahambast puretud uks meid hämarasse pisemasse ruumi, pisemasse siis teatrisaali mõõtkavas, ainuüksi tooliridasidki oli vast ainult 6 siia ära mahutatud, kui õigesti nüüd meenub. Väikesele lavale oli kenasti säetud boheemlaslikult või veidi isegi pomsilikult korratu tuba, mis oli tuugalt täis lugematul hulgal väiksemat ja suuremat, olulisemat ja tegelikult rohkem isegi mitteolulist kola, moodustades vana rebenenud tapeediga ja kohatu auguga seinas väga laheda kulunud ning väsinud terviku. Säene olustik on minu nõrkus, ehk siis lavale loodud õhkkond tundus juba ette soodne.
Lugu ise hakkab lahti kerima üsnagi rahulikus tempos, toas ärkab narivoodis noorema poolne neidis (Lauli Otsar) ja hakkab tasapisi igapäevasi hommikusi toimetusi toimetama, mõne aja pärast toa teisest nurgast ajab end üles vanem meesterahvas (Andres Puustusmaa). Peagi saab selgeks, et tegemist on isa ja tütrega ning mingil kummastaval põhjusel on nad vabatahtlikult toas lõksus, ega saa sealt lahkuda ja nii juba 20 ja pool aastat. Ja ei, tegemist ei ole mingistki nurgast verepilastuse radadele kalduva looga. Vastupidi, isa ja tütre suhe on ilus ja siiras, armastav. Kuigi on selgelt tunda, et tütar on sellisest elust frustreerunud ning ootab muutust, samas ei tiku ta seda kuidagi ise esile kutsuma, vaid on passiiv-agressiisvselt ootavas seisundis. Isa olemisest on keeruline tema tegelikku tahtmist välja lugeda - ühelt poolt ta nagu tahtmatult tahaks, et see olukord lõppeks ja tütar saaks toast välja ja välisilmaga tutvuma, teisalt aga kammitseb teda hirm muutusele ja kõige rohkem hirm tütart kaotada. Säene kahevahel olek ja sisemine enesega võitlus muudab isa kohati üsna hajameelseks, kogu see inimese seisund ja olek on äraütlemata imetabaselt Andres Puustusmaa poolt tabatud ja samaväärselt loomutruult rolli edasikantud, ses plaanis täiesti fantastiline näitlejatöö.
Esimene etenduse poolaeg kobestabki läbi isa-tütre dialoogi ning kergelt kohatute, kuid äärmiselt humoorikate uudisdiktori etteloetud kirjandusklassika vahepaladega pinnast teisele poolajale. Teine poolaeg algab aga korraliku tulevärgiga kui mängu astub kolmas tegelaskuju härra rott (Markus Truup) ja esimese poolaja päriselulisusest saab muinasjutt, millel on siiski tugev kontakt tegeliku maailmaga. Hämmastavalt hea näidendi on Karl Koppelmaa kokku kirjutanud ja sama suurepäraselt ka lavastanud, lugu hoiab peenelt tasakaalu nii fantaasia kui päriselu vahel, olles samas nii kaasakiskuvalt põnev nagu üks väga hea psühholoogiline triller olema peabki. Markus Truupi tehtud rott mängib just täpselt samamoodi piiri peal, tõsiduse ja absurdsuse. Tema energia ja rotilik liikumine on oma loomalikus loomulikkuses turtsatama panevad, samas on ta esitatud tekstis ka sügavust ja samas ka koheselt absurdi, kokkuvõttes kukub välja igal juhul väga kaasakiskuvalt.
Sõnaga kõik oli väga priima ja elamusena imetabane.
Üks parimaid momente oli televiisorist etteloetud 'Oddüsseia' lühike ümberjutustus, uudistele omase monotoonse tooniga. Kuld.
Posts
