Mees, kes teadis ussisõnu

Huvi pärast hakkasin etenduse eelsel einel kerima, millal see küll võis viimati juhtuda kui sattusin Vanemuisesse teatrit kaema, kerisin ja kerisin ja kerisin, välja kerisin ainult suvise suurlavastuse 'Ruja' ja muud nagu ei kerinudki ette. On vaid hägune mälestus kooliajast, kui on oldud Vanemuise teatri suure maja palitu hoius, aga miks ja mis puhul on täiesti salvestamata jäänud. Seega teadlik kogemus mul Vanemuise teatriga puudub täielikult, see avastus ei olnud küll otseselt piinlik, aga üsnagi kummastav küll, arvestades, et viimasel 10 aastal on teatrit jõudnud omajagu väisata. Veel vähem teadsin, et Vanemuisel on selline muinasjutuline, veidi kivilinna Draamateatrit meenutav väike maja. Fantastiline.

Etendusest. Pepeljajev on Pepeljajev ja Pepeljajev teeb ikka klassikat omas mahlas, ehk siis rohkelt tantsu ning äärmiselt loomingulisi kuntsilisi lahendusi ehitus abc-st. Seekord oli tegemisel Eesti klassika, Kivirähki võib ju tänasel päeval lugeda kodumaiseks elavaks klassikuks küll. Mees, kes teadis ussisõnu on tekstina päris tihe, seega on paratamatu, et miskit tuleb maha kraapida kui just mitte minna eepiliseks. Pepeljajev on isegi olnud kratsimises tagasihoidlik, kuna etenduse kestvuseks on kokku 3h ja 20 minutit, samas on tegelasi ja episoode, mis pole lavale jõudnud, kõikse markantsemate tegalaskujudena meenuvad eelajaloolised inimahvid Pirre ja Rääk ning nende täi, aga nõustun, et nende sissetoomine oleks omanud suuresti vaid meelelahutuslikku väärtust. Samas peab tunnistama, et kogu looliin minu mäletamist mööda päris raamatu järgi ei jooksnud, ehk on tehtud noppeid siit ja sealt ning siis sisuliselt kokku traageldatud. Natuke kahju oli, et Intsu kui ühte peamist karakterit raamatust oli vaid paari näpu otsaga sisse toodud.

Osa, mis mulle arusaamatuks jäi olid erinevate lõikude vahele pikitud videoklipid, mis olid täiesti teisest ooperist, samas oma absurdiga ajasid nii mõnigi kord muigvele, kuid sisuliselt ei õnnestunud mul selle mänguga kaasa minna. Pärast etendust teistega arutades, pakuti välja, aga et igas klipis oli väike võti, mis oli süngis järgmise episoodi sisuga. Võis täiesti nii olla, mul jäi paraku säene peene mäng läbi hammustamata.

Kunstilises plaanis oli aga tegemist täiesti imetabase tööga, jällegi. Võtab kukalt kratsima kus ja kuis Pepeljajevil need lahendused ette jooksevad või siis reaalselt lähebki suure ostukäruga Ehituse ABC-sse, käib riiulite vahel ringi ja laob ostukäru silma hakanud kraami täis ja siis hakkab leiutama, mis selle mandiga kõik on võimalik ära teha. No vaevalt, aga tema lahendused on ikka ulme ja ainult sellepärast tasub juba etendusi programmi võtta. Eriliselt lahedad olid valgeks värvitud elektridrellid, mille otsas olid õhuäravooluvoolikud, mis jätsid mulje vingerdavatest madudest ja muidugi need kostüümid. Lihtsalt võrratud.

Näitlejatöödest. Veiko tegi Leemetina oma ära. Hästi tegi. Ka Reimo Sagori tegelaskujud jäid meelde, kuid kõikse ärksama ja jõulisema rolli tegi ikkagi Alo Kurvits vanaisana, milline ürgne energiapakett. Väga hästi tabatud nii Alo poolt, kui ka kunstiliselt. Priima.

Teiste osatäitjate puhul läks mul pahatihti tekst kaduma, lihtsalt ei kuulnud selgelt, mis räägiti, ometi ei istunud ka kaugemal kui üheksandas reas parteris. Kummastav.

Mõnusamat sorti kirss oli Mõmmi ja Salme, noojah oli säene lihtsamakoelisem humoresk, aga toimis jällegi hästi - "Juhhhuuuu, Salmeeee!"

Inimesed, kohad ja asjad

'Inimesed, kohad ja asjad' on olnud mul vaatamise nimekirjas juba rohkem kui jupimat aega, aga nagu ikka siis pühamusse pilonkside saamine on omaette ettevõtmine, kus enamasti võidu nopivad nobedaimad näpud. Detsembri alguses aga üllataval kombel õnnistas ning oligi võimalik lõppeks see lavastus programmi võtta.

Võib koheselt ära öelda, et tegu ei ole tavapärase linnateaterliku etendusega vaid pigemiti dianaleesalulikuga, talle omane lavastajakäekiri joonistub üsna selgelt välja, olles rohkem tänases päevas, vajutades inimsuse nõrkustele, samas hoides läbi tegelaste üleval intellektuaalselt huvitavaid mõttelende.

Kohe esimesel poolajal tulistab peategelane Emma (Evelin Võigemast) tuliselt päris mitmeid mulle naha vahele pugenuid pärle inimese normaalsuse temaatikal, ehk siis need tavapärased küsimused - kus on piirid, miks on piirid, miks elada normides kui väljaspool norme on küll ohtlikum, kuid teisalt ka palju avaram see ilm. Miks siis jätta elust  ära need tegevused/vahendid, mis pakuvad kõikse suurimaid naudinguid, nagu Emmagi ise ütles - "Kõik teised on mind alt vedanud peale alkoholi ja narkootikumide, nende peale saab alati kindel olla."

Jah, see on paratamatult enesehävituslik teekond, mis murrab mingil hetkel ka kõikse tugevamad, rääkimata nõrgematest, kuid lõppeks me hävime mingil ajahetkel ju kõik, küsimus on ainult ajas. Igaüks võib siis ise anda enda valikutele hinnangu. Ma ei oska sellise tee valinuid küll kuidagi hukka mõista. Iseasi on muidugi kui nad otsivad/tahavad muutust, tahavad ringist välja, siis on küll kurb kui nad on selleks ajaks juba kõik sillad põletanud ning turvavõrku kuhu maanduda pole enam kuskilt võtta. Etenduse teine poolaeg ka peamiselt selle küsimuse erinevaid vastuste variante näitaski, minu maitsele juba pisut liiga sentimentaalselt, ehk esimese vaatuse bravuurikust oldi ikka mitme tooni võrra allapoole toodud.

Huvitav oleks teada, kuidas suhtuvad sõltlased ise sellesse teatritükki ja kas lõpu lahendusega kannataks mängida neist lähtuvalt, ehk kui mängida traagline lõpp, siis mis sõnumi see saadaks välja? Kas sõltlased üldse satuvad Linnateatrisse seda etendust vaatama? Kui siis valgekraelised?

Näitlejatest, Indrek Ojari oma pohhuistlikusega sobitus oma rolli valatult, oli kuidagi loomulik. Piret Kalda meeldis väga oma erinevates rollides arsti, terapeudi ja emana, muigama paneva lükkena leidis neis kolmes tegelases ühist ka loo peakangelane Emma. Kui mõtlema hakata, siis ilmselt. Evelin ongi vast ainum naine Linnateatri trupist kes sellise kärtsu bravuuritaja rolli välja mängib.

Eriti magusaks tegi kogu kompoti aga Veiko Tubina täiesti imetabane helikujundus, nii taustahelide kuid eriti klubimuusika osas - antud pala oli lihtsalt liiga kaasakiskuv, tekkis eneses tahtmine minna mõnele mahajäetud hoonesse reivile kuigi ma pole kunagi elus käinud reividel :) 

Magusaim kirss tuli, aga juba esimesel poolajal võõrutuskeskusesse saabunud Emma deliiriumi läbimängus, kui ühest Emmast sai mitu, mõni ronis välja voodist, mõni sisse aknast ja läbi tantsu mängiti läbi kogu seda agooniat ja sisemist heitlust mis kaasneb võõrutusnähtudega. Ainus asi, millest ma aru ei saanud oli, miks ainult tantsijad palati uksest käisid ja kõik teised sujuvalt seinast mööda, see oli kummaliselt häiriv ;)