45 339 km² raba

Selstkondliku Endla teatri külastuse egiidi all õnnestus ära näha veel üks Laura Metsa lavastatud tükk - 45 339 km² raba. Seekordne oli siis autorilavastus mis tehtud kahasse koos Andra Teedega. Juba esmasel kohtumisel Laura lavastatud 'See asi' etendusega, sümpatiseeris mulle tema lavastajalik käekiri - eriti just need selgelt tuntavad sotsiaalkriitilised noodid, mis meenutavad kergelt no99 algusaastaid, kuid samas ka värskus, omanäolisus ja julgus erinevaid lahendusi proovida ja seda kõike klassikalisema repertuaariga teatris nagu Endla. Ses osas läheb tunnustus ka Ingomar Vihmarile, kes on julgenud noorele neidisele anda vabamad käed oma ideede teostuseks. Kindlasti võiks olla Laura lavastuste kogu tervikus olla rohkem rafineeritust ning lihvitust ja kvaliteeti, kuid küllap see kõik veel tuleb, algus on igal juhul paljutõotav.

Antud etendus on liigitatud tegijate endi poolt dokumentaallavastuseks, kuna alusmaterjaliks on võetud väljaspool kodumaad elavate eestlaste seas läbi viidud uuring - mis neid on riigist välja viinud, kas nad plaanivad tagasitulemist, mille järgi igatsust tunnevad jne jne. Saadud vastuse põhjal on üles ehitatud erinevad omavahel sõltumatud lood nö enimlevinud profiilidest, sidusaineks vahepalad nii ajaloost kui läinute väljahõigatud kodumaistest igatsustest jne. 

Isiklikus plaanis oli paeluv kuulata/vaadata kuis äraminejad siiajääjaid hindavad ning teisalt siiajääjate hinnanguid enda kohta omakorda hindavad. Huvitaval kombel kumas läbi lugudest kerge vastandumine ning enda õigustmine äramineku osas, mis tekitas mus veidi kummastust - milleks selline kaitsepositsioon!? Igaüks teeb elus oma valiku ja teiste arvamus ei peaks siin väga korda minema. Vastandumise emotsiooni võimendas ka lavalahendusena sein, mis jagas teatrisaali kaheks sh ka publikumi, ehk mäng toimus mõlemal pool seina, aga oli kosta näha läbi video mõlemale poole.

Igal juhul oli põnev ning õpetlik erinevate tüpaažide mõtteid kuulata, andis kindlasti parema mõistmise äraminejatest, olgu see siis üle lahe läinud kalevipoeg või haridust taganõudev tudeng või elunautija palmisaarel. Ei mõista mina, miks peaks nende inimeste valikuid hukkamõistma. Kuigi lavastuslik moraal oli, et kui kõik ära lähevad siis viimane võiks vähemalt tuled lennujaamas kustutada ning las siis raba vohab siinmail ja minu arust miks ka mitte ...

Näitetöödest tegid sedapuhku tugevama partii mehed, eriti meeldejäävad olid jällegi Meelis Rämmeldi lahendused, aina rohkem ja rohkem on hakanud tema mäng mulle meeldima.

Pangalaen

Kui klassikalisematest restoranidest leiab ikka a la carte menüüst magustoidu sektsioonist creme brule, siis klassikalise repertuaariga draamateatris peab olema omakorda suuremale massile passiv komöödia. Kunagi oli vast selle ehedaimaks näiteks draamas 'Eesti matus', täna püüdleb samale püünele Katalooniast kohale toodud Jordi Galcerani 'Pangalaen'.

Iseeneses igati põnev leid Toomperelt, kel Galceraniga näib olevat tihedam side tekitatud. Läbiv idee on lool huvitav ja teravmeelne ning teisalt ka koduriiklikku, ühiskondlikku konteksti kenasti sobituv, arvestades mitte nii hiljuti olnud laenubuumi ja sellest omakorda tulenenud masuaega. Lisaks on tekstis karakterid suurepäraselt ja nüansirikkalt välja joonistatud. Viimases ilmselt on oma osa anda olnud ka lavastajal Toomperel. Ehk siis sisuliselt on lugu ülesehitatud kaasahaaravale kõnepoksile raskekkaallastest pangaametniku ning laenu taotleva osava sulleri vahel. Kui esimestes kompavates löökides on aru saada, et mõlemad üritavad lihtsalt oma tavapäraste seeriatega tulemust saavutada siis peagi klaarub, et nii libedalt seekord ei lähe ning tuleb kasutusele võtta oma oskuste laiem spekter. Siin peitusidki minu jaoks kogu etenduse parimad momendid, kui kaks kõva kivi omavahel täies jõus põrkuvad ja sädemeid löövad, need lendu läinud sädemed olid üsnagi nauditav nii kuulata kui vaadata, kaks hiidu kütmas kogu täiega.

Mingist momendist hakkab aga kelm tajuma oma allajäämist ning otsustab viia võitluse uuele tandrile ning üllatuseks lähebki laenuandja esindaja liimile ning uues ning võõras keskkonnas pole tal paraku sullerile enam vastast ja võitlus kaotab oma esialgse sära ning kujuneb pikaks pangaametniku köites tampimiseks selle asemel, et võitlus kiirelt nokaudiga lõpetada, ehk siis hästi alanud škets jääb põhjendamatult venima ja oma vältimatut ja ennustatavat lõppu ootama.

Üheks kulmu kergitama panevaks varjundiks kogu loo juures jäi foon, et pangast võetud laenu nagu ei peakski kunagi tagasi maksma, kogu tants pangas käib ainult raha kättesaamise nimel ning mõlemad osapooled juba nagu arvestaks ette, et nii või naa tagasimaksmist toimuma ei saa. Eestlasena on keeruline säense suhtumisega suhestuda, stereotüüpne oleks arvata, et nii need lõunas peesitavad eurooplased ju mõtlevadki, samas katalaanid sinna riiulile nii väga ju ei sobitu, seega jätab see väike kummastav detail oma pitseri kogu etenduse usutavusele.

Pankuri ja suli duetti on aga Toompere ja Võigemast kaunikesti ereda leegiga põlema saanud. Tuleb tunnistada, et üks nauditavamaid rolle, mis ma üldse kunagi Võigemasti esituses nägema olen juhtunud. Väga mitmetahuliselt välja mängitud, kui petis tundub esmapilgul kahjutu ja lihtsameelne, siis ometi oskab Võigemast välja tuua ka tundmuse vaatajas, et tegemist võib olla äärmiselt pädeva manipulaatoriga ja seejuures on omakorda tundmus, et kelmil õnnestus lihtsalt  lahmides tabada õiget punkti ning lõpliku selgust ses osas mul ei saabugi ja just see mulle tema rollilahenduse juures kõikse enam meeldiski. Toompere teeb oma samuti suurepäraselt ära, kuid mõistmatuks jääb, kas ta mingitel momentidel keeb kergelt üle või millest see tuleneb, et järsku viskab sisse veidi sobimatuid labasusi, mis kogu hoogsat rolli tagasi tõmbavad ja rikuvad, jättes nii kerge maigu manu.

Sõnaga üksikuid sähvakaid sai ning näitlejate hoogsus oli nauditav, kuid samas huumori ilutulestikust jäi asi kaugele.

Täiuslikud võõrad | Perfetti Sconosciuti

Üllatav leid Itaalia kinost - Paolo Genovese-lt.

4 lapsepõlve aegset parimat sõpra ning nende kaasad, seltskond kel omavahel saladusi justkui ei oleks. Ühisel õhtusöögil otsustatakse proovida mängu, kus kõigil tuleb asetada telefon lauale ning ning vastata sisstulevatele kõnedele ja sõnumitele ja kirjadele kõigi nähes. Mõttena tore, kuid praktikas kipub enamasti siiski teadmatus olema õndsus, sest nagu Nathan Jessep (A Few Good Men) ütles - "You can't handle the truth!"

Toredam on elada mullis kui absoluutses tões.