Douglas Adams - 'The Restaurant at the End of the Universe'

Kohtumine numbriga kaks, sedant' puhku siis Douglas Adamsi ja juba tuttavate Arthur Denti, Ford Perfecti ja Zaphod Beeblebrox-iga ja seiklused universumis võivad jätkuda. Teises osas on ehk üllatusmomenti vähem, kuid absurdi ja humoreski osas ei jää küll kuidagi esimesele kirjutisele kuidagi alla. 

Juba algus oli birljantne:

“The story so far: In the beginning the Universe was created. This has made a lot of people very angry and been widely regarded as a bad move.” 

“There is a theory which states that if ever anyone discovers exactly what the Universe is for and why it is here, it will instantly disappear and be replaced by something even more bizarre and inexplicable. 

There is another theory which states that this has already happened.”

Kirkamad hetked kuuluvad:

• universumi isale ja tema arvamistele;
• restoranis ennast eineks pakkunud veisele;
• teadmisele kuidas sai tegelikult elu planeedil maa alguse;

Ja mõningased ütelused:

“It is worth repeating at this point the theories that Ford had come up with, on his first encounter with human beings, to account for their peculiar habit of continually stating and restating the very very obvious, as in "It's a nice day," or "You're very tall," or "So this is it, we're going to die."

His first theory was that if human beings didn't keep exercising their lips, their mouths probably shriveled up.

After a few months of observation he had come up with a second theory, which was this--"If human beings don't keep exercising their lips, their brains start working.”

“Your God person puts an apple tree in the middle of a garden and says, do what you like, guys, oh, but don't eat the apple. Surprise surprise, they eat it and he leaps out from behind a bush shouting "Gotcha". It wouldn't have made any difference if they hadn't eaten it.'

'Why not?'

'Because if you're dealing with somebody who has the sort of mentality which likes leaving hats on the pavement with bricks under them you know perfectly well they won't give up. They'll get you in the end.” 

“Would you like to see the menu?" he said, "or would you like meet the Dish of the Day?"

...

“Good evening,” it lowed and sat back heavily on its haunches, “I am the main Dish of the Day. May I interest you in parts of my body?” 

The Revenant

Üks mu lemmikuist, Alejandro Gonzalez Innaritu, sai eelmise hooaja lõpul jällegi valmis ühe eriti toeka tegemisega, ajaloolistel-tõsielulistel juhutmustel põhineva 'The Revenant'-iga. Looga karmimatest karimatest meestest, karmil ajal, karmis keskkonnas ehk lugu karusnahaküttide olelusvõitlusest kohaliku indiaanihõimu ja halastamatu loodusega, USA keskosas, Missouri jõe ülemjooksul. Ainest on võetud Hugh Glassi ellujäämisheitlusest, mis leidis aset aastal numbriga 1823, kui ta pidi elu nimel võitlema kord indiaanihõimu arikaradega, kord emakaruga, kord omakasupüüdliku kaaslasega, korduvalt metsiku looduse ja armutute ilmaoludega. Hämmastav lugu. Hämmastav tahtekindlus.

Innaritul on õnnestunud eriti suurepäraselt üles nopitud loo kõrval, kogu kompott oivaliselt välja mängida. Kõige imetabasem on filmi läbiv pildikeel - külm, lumine, pilvine, hall, karge, karm, rusuv, julm, sõnaga lootusetu, aga samas ka ürgselt võimas, ehk siis pildikeel kannab väga hästi kogu raskust, mida Hugh Glass oma võimatul teekonnal kannatama peab.

Väga sümpatiseeris veel kuis on kujutatud tolle ajastu eluolu oma räpakuses ja trööstituses võrreldes tänapäevaste standarditega. Väga meeldis ka kuis oli kujutatud indiaanihõimu arikarasid oma brutaalsuses ja sihipärasuses kui oli vaja täita pealiku käsku, kuid selle kõige juures suutsid nad säilitada ikkagi oma aukoodeksit.

Ainumaks tõrvatilgaks kogu suurepärasuse juures oli, aga liigne muinasjutulikkus, eelkõike inimese tervenemise võimekusest lähtuvalt ning teisalt ka metsikus looduses elementaarsete ellujäämise reeglitest eiramise osas, mis jättis ebarealistliku tooni hõljuma.

DiCaprio tegi Hugh Glass-i rollis kahtlusteta võrratu töö, kuid arvestades vähest dialoogi, emotsioonaalset ühekülgsust, siis parima meesosa Oscar tuli ilmselt preemiana ka eelmiste tegemiste eest kui ainult antud roll.

Luikede Järv

Tšaikovski kõige klassikalisemaga, 'Luikede Järv'-ega, kohting number kaks. Jällegi Estonias, kuid nüüd mitte enam Tiit Härmi, vaid hoopis Toomas Eduri nägemuse ja seadega. Olles kohtunud balletti kui žanriga üldse kokku täpselt viiel korral ja hoides omajagu distantsi ka tantsukunstiga, siis seade ning üldisemas plaanis koreograafia osas miskit suurt lahata ei tahagi.

Lavakunsti (Madis Nurms) ning kostüümide (Gerly Tinn) osas aga võib, panus on tehtud klassikale, toonid on valdavalt puhtad ja mõnes vaatuses kergelt kreemjad, igal juhul eestlaslikult tagasihoidlikud, askeetlikud. Sama võib sõnada ka dekoratsioonide kohta, ehk säene klassikast lähtuv minimalism jätab suures pildis vägagi väljapeetud mulje.

Lavastuslikus plaanis on niisamuti. Klassika. 4 vaatust. 2 peosaalis ning 2 järvel. Kahe esimesega ma kontakti ei suutnud leida, kuid järve vaatused olid seevastu lõpmata lummavad. Kiitus läheb siit ka etenduse videokunstnikule - Argo Valdmaale, seda siis luikede lennu eest.

Kui eelmine kord õnnestus 'Luikede Järv'-e nautida rõdult, siis sedant' puhku parterist. Kummastaval kombel, aga läks nii heliline pilt müraseks ja ei kõlanud enam nii selgelt nagu soovinuks, vaid pigemiti nagu läbi vaiba summutatult, kas tõesti on erisus parteri ja rõdude vahel olemas?

Sunshine Superman

Pealuvamat sorti dokk, mis pajatab Carl Boenishi elust langevarjurina ning kuis ta pani kunagi aluse 'BASE (building, antenna, span, earth) jumping' alale. Kodanik oli ise kaasakiskuvalt rõõmsameelse karakteriga ning oma ala pioneer. Nüüdseks on alaga edasi mindud ja jõutud - wingsuit flying-ni.

Metsikud lood | Relatos salvajes

Ilmselt oleks pidanud ülioptimistlikuse asemel hoopis ettevaatlikuks tegema lõik filmi sünopsisest - „Metsikute lugude” taga peitub üks kõige hullumeelsem ja poliitiliselt ebakorrektsem komöödia, mida te kunagi näinud olete. Sõnaga kinno sai mindud kõrgete ootustega ning kogu filmi kogemust saatis tundmus, et mulle peab see kupatus väga meeldima. Lõppeks meeldiski, kuid eelnev üleskrutitus just kasuks ei tulnud. Lood olid valdavalt klishee maigulised ehk siis mitte eriti originaalsed kui välja arvata 'road rage' lugu, mis tõesti oligi uudne ja humoorikas. Ülejäänud jäid siiski õlakehituse tasemele.

Jocko Willink and Leif Babin - 'Extreme Ownership'

Tegmist on nö juhtimisalase enesearengu raamatuga, kus läbiv kontekst on seotud sõjaga, Iraagi sõjaga, mis toimus Ramadi piirkonnas, Bagdadi lähedal, 2006. aastal, kus Ühendriikide merejalaväelased oma operatsioone läbi viisid. Oma kogemuste ja sõjas rakendatud paradigmade põhjal, alustasid kaks sõjardit Jocko Willink ja Leif Babin pärast tegevteenistust oma konsutlatsiooni ettevõttega, et viia oma teadmised üle ka äriilma ning loogilise jätkuna sai siis ka üllitatud kõneks olev raamat. 

Alustuseks ei saa kuidagi mainimata jätta, et just sõjast lähtuv kontekst on mulle isiklikult vägagi eemaletõukav ja ebameeldiv lugemine. Ei suuda kuidagi suhestuda ühe riigi sisse tungimisega teise riiki, tappes lugematul hulgal tsiviilkodanikke, pöörates ellujäänute elud tagurpidi, korraldades regulaarseid puistamisi elamistes, viies kaasa kõik 'kahtlase' nii esemelise kui isikulise. Jah, sõda ongi alati tragöödia, kuid kirjapandust seda kuskilt välja ei loe, pigemiti on läbiv toon sõjaossilik - 'fakkkyeee wii aar America'.  Maailma number üks sõjajõud, maailma parima sõjatehnikaga nottimas kui kärbseid, AK-47-ga relvastatud praktiliselt olematu väljaõppega vastaseid, kes siiski harva, haruharva suudavad vastu hammustada ja siis on tragöödia. Mnjah, ma ei oska, ega taha selle kõigega kaasa minna.

Kui nüüd suuta 3/4 raamatust, mis kirjeldab eelpool mainitud toonis väljaõpet ning reaalseid lahinguolukordi, kõrvale jätta,  siis ülesnoppimisväärseid mõtteid jagus ikkagi ka, kas just värskeid ja maailmamuutvaid, aga põhitõdesi mida rakendada töös ja elus üldisemalt oli:

1. Arusaam eesmärgist - nii üksikisiku kui ka meeskonna tasandil peab olema tegevuse lõppeesmärk üheselt ja ühtselt mõistetav. Piisavalt, et keskkonna või tingimuste muutudes oleks võimalik eesmärgist lähtuvalt tegevusplaani üksikisiku tasandil iseseisvalt muuta, vältides nii ülejuhtimist. Ehk nii eesmärk kui tegevusplaan ei tohi olla üleliia keerulised.
2. Pühendumus ja keskendumine eesmärgile - samaväärselt tähtis on ka täielik veendumus ja usk eesmärgi headusesse ja õigsusesse, kindel tahe eesmärki saavutada, suuta seejuures eraldada terasi sõkaldest, mis on oluliseim eesmärgi saavutamisel ja mis kõrvaline müra, vaid tulekahjusi kustutades võib tähelepanu hajuda.
3. Võta vastutus (üksiti ka raamatu põhisõnum) - absoluutselt kõik mis toimub sinu vastutus valdkonnas on sinu ja ainult sinu vastutada. Kui eesmärgi saavutamisel tekivad tõrked või eesmärk jääb üldse saavutamata, siis viga saab olla ainult sinus endas. Õigemini öeldes, aga väheses või ebaselges kommunikatsioonis.

Martian

Mnjah, mitte-midagi ütlev keskpärasus ja klišheelikkus iseloomustab Ridley Scotti viimast tegemist vast kõikse täpsemalt. Kui miskit välja noppida siis on need kaadrid avakosmosest ning Marsist ning Jeff Danielsi kindlakäelise NASA juhi karakter, mis on nii võõristav 'Dumb and Dumber'-i Harry Dunnest.

Janika Vaikjärv - 'Minu Kilimanjaro'

Nende minu sarja raamatutega kipub olema nii, et pool on minust ja minu arvamistest ja minu probleemidest ja teine pool siis paremal juhul ka sihtkohast. Sedant puhku oli siis parem juht ning Kilimanjarost ja Sansibarist sai miskit üles nopitud ja isu on endiselt see reis kunagi ette võtta.