Kristus elab Siberis

Arbo Tammiksaare ning Jaak Kilmi dokumentaal viib sügavale Siberi taigasse, Päikeselinna, vissarioonlaste elamistesse-tegemistesse. Kitsamalt vaadatakse sisse ühe konkreetse pere idülli ja peatutakse just laste kasvamisel ses usklikkus kogukonnas. Moraaliks minu jaoks oli, et oma eas on ikkagi lapsed olenemata keskkonnast üsna sarnased oma olemuselt, sarnaste huvide ja rõõmudega ja riidude ja ootustega, drastilist erinevust ei ole. Arvan, et erinevus on selles, mis pagas saab kaasa võetud ülejäänud ellu. Kui vissrioonlased lähtuvad oma usus laste kasvatamisel headusest ja avatusest ja suurest sõbralikkusest ning nagu perevanemad ka ise ütlevad, soojus ja sõbralikkus on see mida nad tahavad oma lastele kaasa anda, arvan, et nad on vägagi õigel teel ses osas. Kõditav oleks näha jätkuosa filmile, nii +20 aasta pärast, kuis nad siis meenutavad oma kasvamist ning milliseks natuurideks on filmis etteaste teinud lapsed kujunenud.

Unbroken

Angelina Jolie teine täispikk tegemine, suurepärase kangelase loo on neidis välja kaevanud ja pannud ka ettenähtud Hollywoodi mustri järgi filmilindile. Ehk ei miskit uudset, säenseid lugusi ja säenseid vorminguid tuleb nagu saelaudu sealt Vändra kandist.

Savisaar

Esmane tundmus järjekordsest no99 üritusest olla ühiskonnakriitiline oli pettumus, nüüd joosti küll lati alt läbi. Või siis on meie poliitmaastik muutunud tänaseks juba piisavalt absurditeatri sarnaseks, et võimatu on veel vinti juurde keerata, ehk miskit uut ja värsket ei olnud, rääkimata humoorikusest, vastupidi, kergelt piinlik oli. Kui mitte Kadri Simsoni bashimine, siis teise poolaja alguse Linnari ja Joeli ja noororavate etüüd oli küll miskit Henrik Normanni repertuaarist. Näotu.

Kogu kupatuse päästsid dekoratsioonid laval, ilmekad kostüümid, suurepärane koor ning loomulikult võrratu Maarika Variku ülesastumine Savisaarena, meeldis, et ta ei läinud libedale otsesele parodeerimise teele, vaid lõi üldisema võimuihaluse karakteri ja kandis raudselt kogu etenduse enda peal ära. Võimas töö Maarika!