Vääramatu Jõud | Force Majeure

'Force Majeure' on äärest-ääreni, üdini rootsilikult kokku õmmeldud tegemine, niivõrd kui mu isiklikus vaimusilmas vähegi olla saab, samamoodi nagu kartulipudru ja lihapallid nagu Astrid Lindgreni lasteraamatud nagu Volvo nagu IKEA, nagu kõik jutud. Klassikaline keskklassi tüüppere, töös elav pereisa, nääps idülli ihkav trofeenaine, kaks last, poeg ja tütar, kelle nimi üllatuslikult ei olegi Tom ja Annika, suusapuhkusel Alpides. Kogu komplekt on nii ülevõlli normaalne, et sunnib tahtmatult muigama ja see on ainult taust, ka sündmused, mis lahti rulluvad lähevad samas võtmes edasi, mistõttu ei tahaksgi filmi draamaks tembeldada, vaid pigemiti jätab hõljuv peen eneseiroonia mulje komöödiafilmist. Päriselulisest komöödiast, kus naeruvääristatavaks on heaolu ühiskonna näilik problemaatika ning absurdi hõngulised, samuti näilikud lahendused neile samadele probleemidele, mitte miski ei tundu päris ning mitte miski lõppeks ei muutu.

Ühena küsimustest, mis õhku visatakse on mehe ja isa roll tänases heaoluühiskonna ruumis, ühelt poolt geneetilisse koodi sissekirjutatud ootus füüsises tugevamale sugupoolele on, et ta peab endiselt ürgmehelikult käituma eluliselt kriitilistes olukordades, teisalt igapäevas on ootus pigem õrnusel ja mõistvusel ja võrdsusel, filmi pereisa toob peale ühte komistust mõlemad rollid hiilgavalt koju ära. Isiklikus arusaamises liigitus eriliselt absurdi valdkonda isa argumentatsioon peale näilise katastroofi läbi elamist koos perega, ehk väita jah kallis, sina nägid antud juhtumis minu käitumist nii, mina, aga hoopis naa ja see on täeisti okei, lepime kokku, et meil on erinevad nägmused ning lähme edasi - let's agree to disagree ja ongi lool punkt. Absurd.

Absurdi liigitus ka pereisa nõudmine laskuda alla uttu mattunud suusanõlvast, kuna tema on perepea ja tema otsustab ja pere peab juhti usaldama, õnnetul kombel jäi igal juhul laskumisel mingi hetk pereema maha ülejäänud pundist ning ei vastanud ka ühelegile hüüdele. Hämmastama pani pereisa otsus jätta lapsed üksinda olematu nähtavusega suusanõlvale ning minna pereema otsima, üsna väiksed lapsed siis. Kummastav otsus, kuniks mõnekümne sekundi pärast saabus isa võidukalt ema süles laste ette, jään kahtlustama, et tegu oli vanemate poolse kokkulepitud teatriga, tõestamaks isa võimekust noorema põlvkonna silmes. 

Viimastes stseenides anti seni peksa saanud meessoole andeks ning mõlemad said end kenasti rehabiliteerida, rollid loksutati jälle paika.

Poisipõli | Boyhood

Üleslöödud vaht filmi ülesvõtmise kestvuse osas, tervelt 12 aastat siis, tekitas kerge skepsise, et kas on ka miskit tummist pakkuda ja üllatuslikult oli täitsa olemas, oli täitsa usutav lugu introvertse poisi kujunemisest, nii need poisid kasvavadki. Hea vaatamine.

Alive Inside: A Story Of Music And Memory | Ikkagi elus: lugu muusikast ja mälust

KUMU dokk avas uue hooaja suurepärase dokiga, muusika mõjususest dementsuse, parkinsoni ja alzheimeri all kannatavatale. Imeline oli näha, kuis inimene lööb taas õitsema kui kuuleb oma kunagist lemmiklugu või oma ajastu muusikat. Parimaks näiteks oli härrane pildilt, kes muidu istus vanade hooldekodus oma ratastoolis, hõbedane niit suunurgas, kuid kui kõrvaklapid pähe sai ning muusika voolama hakkas, läks silm punni ja laul tuli suhu. Liigutav muundumine.

KUMU lehelt:

Tänavu Sundance’i filmifestivalil publikupreemia pälvinud dokumentaalfilm „Ikkagi elus: lugu muusikast ja mälust” räägib visa sotsiaaltöötaja Dan Coheni püüdest teha vanurite, eelkõige hooldekodude elanike ja nende lähedaste elu ilusamaks. Koos kuulsa neuroloogi ja mitmete bestsellerite autori Oliver Sacksi ning armastatud muusiku Bobby McFerriniga lastakse patsientidele kõrvaklappidest nende kunagist lemmikmuusikat ja meie silme ees ärkavad korraga ellu kunagised mälestused, mis aastatega on jõudnud kustuda. See huumoriga tehtud rännak inimhinge saladuslikesse sügavustesse läbi muusika tervendava mõju on kindlasti üks üllatuslikumaid avastusi möödunud aasta filmimaastikul.

Alzheimer, parkinsonism ja dementsus on tänapäeval vaat et ootuspärased vanadusega kaasnevad haigused. Nende ravi koosneb peaasjalikult medikamentide manustamisest sümptomite raviks. Vastukaaluks püstitatakse filmis väga lihtne hüpotees: muusika on suuresti kasutamata ressurss, aitamaks inimesi, kes on kaotanud neuroloogiliste haiguste tõttu ligipääsu oma mälule ja seeläbi ka isiksusele.

Režissöör Michael Rossato-Bennett, kelle jaoks on see ka ühtlasi esimene täispikk film, järgneb Cohenile erinevatesse hooldekodudesse, et olla millegi imelise tunnistajaks – aastaid apaatsed ja erinevate vaeguste käes kannatanud vanurid sünnivad justkui uuesti ja seda lihtsalt tänu i-podist esitatud lemmikmuusikale.

Eeldatav põhjus, miks dokumentaal publiku heakskiidu pälvinud on, peitub nendes ehedates ja siirastes natuurides, kes oma lemmiklugu kuuldes laulma ja tantsima hakkavad. Nauding, mille tingib siiski kahjuks ajutine ligipääs oma minevikule, kandub edasi ka vaatajatele ja kokkuvõttes ei suuda külmaks jätta ka kõige kalgimat kuju.

Ärge unustage endalt ja oma lähedastelt küsida: „Mis on Sinu lemmiklugu?”

Free Range

Lõppeks sai ära kaetud ka Veiko Õunpuu hetkel viimatine tegemine - 'Free Range', seda tänu ETV-le, kinno ei läinud vaatama põhimõtteliselt, pean piinlikusega tunnistama. Põhjuseks oli kergemat sorti skepsis, mida loome osas omasin, ehk oli kartus, et film hajub minu jaoks liiga kosmosesse ära ja kontakt jääb seetõttu olematuks, läks aga üllatuslikult vastupidiselt.

Fredi (Lauri Lagle) protest kogu tühise ja vaimuvaese maailma vastu ning eksistensiaalsed vestlused isaga olid igati magusad jälgida, samuti ka üldplaanis olnud konflikt kahe põlvkonna vahel, kus üks on ühiskonna kehtestatud ja vaikimisi täidetavate reeglite- ning mudelitega leppinud ning teine oma uljuses seab need väärtused veel kahtluse alla, kuid lõppeks murdub või lepib või kiidab need siiski heaks. Eriti kenalt sümboliseeris viimast Fredi hilisõhtune külaskäik trolliparki, kus ta ärandas trolli ja kihutas sellega mööda trolliparki ringi, näiliselt küll vabalt, ise roolides ja teekonda valides, kuid sisuliselt siiski kellegi poolt etteseatud liine pidi liikus ka tema sõit. Ilus.

Ilus oli ka Fredi ütlus äiapapale kui viimane luges 'piinatud geeniuse' teksti ette ja püüdis arusaada, kas sellega on võimalik tema tütart ja lapselast ära toita - 'Talupoeg on tuppa lastud!'

Sõnaga, suurepärane tegemine ja vaatamine. Ilmselt jäävad igavesti põrkuma põlvkonnad, kus üks arvab, et järeltulev on sisutühi, kuna ei tee käega katsutavat tulemust ja teine arvab, et eesminev on sisutühi, kuna on ideaalid hüljanud.

Layer Cake

Vaese mehe Guy Ritchie film, ehk järjekordne sissevaade briti allilma tegemistesse. Logises kõik - dialoog, lihvimata tegelaskujud, tehtud rollid, taustaks valitud mjusiik, ülesvõtte tehnika, etteaimatav lugu, no kõik. Humoorikas ja hea ajatäide sellegi poolest.

Gravity | Gravitatsioon

Ära vaadates filmi jäi müstifikatsiooniks, kus ja miks säene tegemine nii palju on äramärkimist väärinud, kuniks selgus, et oleks ikkagi pidanud kaema filmi 3D-s, ses see võlu olla peitunud. Njah, teistkordseks vaatamiseks nüüd vaevalt läheb.