Gone Girl | Kadunud

Viimasel ajal sõitis lausa mitmelt poolt sisse info, et David Fincher-i 'Gone Girl' on üks igati vaatamist väärt tegemine. Tuleb tõde tunnistada, nii ka oli, täpsemalt siis esimene veerand või kolmandik tervikust, olenevalt kui kiiresti võti üles leida. Igal juhul krutiti algselt conandoylelikult või kui mekib rohkem siis agathechristielikult, pinget üles üsna edukalt ja mitte ainult pinget, vaid ka humoreski tuli omajagu kas siis teadlikult või juhuslikult, olenevalt klisheelikkuse tajutavusest.

Hetkest, kui aga võti näpus on, hakkab kogu lugu venima ja mämmutama lahti juba olemasolevat teadmist. Kuniks tuleb klassikaliselt veel vinte juurde keerata, aga need vindid ei pea küll kuidagi, ja kogu film jääb samakoha peale karuselli kombel terve igaviku pöörlema. Igav.

Sõnaga härralt, kes viitsinud teha säensed tagasihoidlikused nagu 'Fight Club' ning 'Seven', siis antud tegemine, nojaaa.... 

Positiivne nope oli kindlasti nimi Gillian Flynn, ehk siis neidis, kes kirjutanud samanimelise raamatu, tuli kohe tubli isu originaaliga lähemalt tutvust teha.