Tuvi

Teagi, kust ja mist silma-kõrva jäi. Igal juhul mingist hetkest oli kindel, et Tuvi tuleb kindlasti ära näha nii kaua kui seda veel üldse pakutakse. Vedas. Nõnda banaalselt kui vana ütlus ka ei kõlaks, siis - nii kaua kui suudetakse enda tegemistele vaadata läbi huumori prisma, peaks vaimse tervisega kõik korras olema. Theatrumi duo, Andri Luup-i ja Maria Peterson-i isikus, ei teagi täpsemalt kuis nad oma tööülesandeid jagasid, igal juhul oli koosluse loome tulem kenasti terviklik. Teatri skeenelt selgelt välja joonistuvad stereotüübid olid üksteisega võrreldes kindlapiiriliselt paika seatud, igaüks oli täiesti omamoodi nähtus ning komejantile kohaselt oli igale karakterile veel piisavas koguses vunki juurde keeratud. Priima. Hinnang, et säensed stereotüübid ka tegelikuses teatris eksisteerivad on küll teatrisiseelust kaugel oleva inimese poolt antud, kuid minu jaoks oli see vägagi usutav ehk kujutluspildile vastav. Kas ses naljas on ka tera tõtt, ei oska öelda ja see ei olnudki niivõrd oluline, kuna kõik toimis.

Teistest eredamalt joonistusid välja Liina Olmaru tehtud halli hiirekese Rita-Reeda tegelaskuju, kergelt punetavate silmade, nutuvõruse suu, ebakindla hääletäbri ja miimikaga oli ehe õnnetusehunnik. Puhas nauding kaeda. Kõikse enam siiski üllatas Aarne Soro Ugala teatrist, direktori Vello-Viljari rollis. Üllatus ses mõttes, piinlik küll tunnistada, aga ma polnud varem kuulnud, ega näinud teda kordagi mängimas. Töö oli aga detailideni stiilipuhas, julgeks öelda, et läbi aegade üks meeldejäävamaid rollilahendusi, eriliselt muhe nüanss oli pidev peasolevate mõtete ning tegevuste paljususe väljendumine hüplikus kõnemaneeris, kord siia, kord tänna, kogu aeg kõrges tempos, jooksu sammul. Tõesti imetabane, see groteskne närvilisus. 

Nii kokkuvõttes siis - suurepärane vaatamine.

Kirjeldus etenduse FB lehelt:

"Tuvi" on komöödia sõnateatrist Hermes, mis võitleb koha eest päikese all. Kus on publik, mida talle öelda ja milline žanr valida. Need on küsimused, mis tekitavad peavalu kõigile. Hermesel puudub oma nišš ja see on vaja kiiremas korras leida. Äkki teha midagi tõeliselt radikaalset või leiutada midagi täiesti uut ning enneolematut. Teatridirektoril on lahendus, aga kõik näitlejad näivad liimist lahti olevat. Lahenduse peab pakkuma uus noor lavastaja, kes haarab härjal sarvist ja paneb vanad harjumused ja suured staarid tuleproovile. Kas teha midagi vastu oma tahtmist või mitte teha, selles on küsimus. Ja mida teha nii isiklike kui üldiste ideaalidega.

Osades Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel.

The Grand Budapest Hotel

Kvaliteet ajatäide Ves Andersoni käekirja austajale, ei miskit uut ja värsket, vaid väga maitsekas vorming, kiire terav tekst ning vaimu teritav detailiderohkus. Meeldiv.

Muuseas, ma armastan sind

Näha härrast Eplikut üles astumas laval, mitte ainuüksi muusiku rollis, vaid sättimas ennast ka näitleja kingadesse, oli piisav põhjus, mis seekord no99 teatrisse sai mindud. Juba enne etendust ennast, oli võimalik taaskord kuulata sissejuhatavat arutlust Eero Epnerilt eesootava temaatikal (vastavalt sai ka etenduse kuupäev valitud). Eero mõte jooksis siia-sinna, aga mõtlema jäin kahele:

• Kas muusik, artist, teeb kontserdil üles astudes rolli või on ta tema siiras ise? On nii ühte pidi lahendusi kui teisi pidi, nii siit, kui laiast ilmast ja lõppeks jääb see ka publikumi enda tõlgendada, mida uskuda tahetakse. Näituseks siis Winny Puhh või Jaan Tätte või Kerli või Metallica või Robbie või keegi kuues-seitsmes. Palju seal on siirust ja palju on siiruse ootust publikumilt. Lähtuvalt artistist ning tema loodud kuvandist on ka ootus erinev. Aga, mis on ootus näitlejale? Näitlejalt oodatakse reeglina alati ettekirjutatud rolli täitmist, ümberkehastumist ja paremal juhul rolli lahti mõtestamist. Vähemasti mingi hetkeni oodati. Värskemat sorti lähenemine on tuua lavale näitleja, tema isiksus, tema olemus, tema arvamised, tema kogemused - tema ise. Nimetades seda teatriks. Kui olen õigesti mõistnud siis seda võikski nimetada uus-siiruse tulemiseks teatris.
• Ka läbi valetamise võib olla siiras. Esiti oli mul raskusi säense lennu kinnipüüdmisega, tegelikult on endiselt. Kas mõtles siin Eero sarkasmi või irooniat, ehk läbi absurdsete karikatuuride loomise saab edasi anda seda tegelikku siirust? Saab tõesti, vähemasti sellele osale huvitatudest, kes seda iroonia või sarkasmi lõnga mõistavad. Või peeti silmas ikkagi miskit muud?

Sõnaga. Jällegi oli juba igati meeldiv, mõtlema panev foon etendusele loodud.

Nagu kuuldus, siis mitte mängitud tükk ei otsinud Võigemasti ja Eplikut üles, vaid Rapla kutid tulid iseseisvalt teatri no99 manu ja otsisid lava. Punti võeti veel Semper ja Lagle, kuid idee ja tahtmine tuli ikka kahelt mehelt endalt. Tahtmine näidata päris ennast või kujutluspilti endast, mida mehed arvavad, et neist laiemalt võidakse arvata. Ehk kas tegu oli siira enda avamisega publikumile või jällegi erinevate grotesksete karikatuuride loomisega. Ei julge ühe või teise kasuks arvata. Mõned ettemängitud lood, tunded, olid siiramad kui teised, aga siiruse osas on ikkagi tegu kellegi hinnangu andmisega, mis ühele siiras, on teisele mäng. Seega jäigi etenduse kohale hõljuma säenne umbmäärasus. Kas tegu oli enda välja elamisega? Kas tegu on päris probleemidega? Kas Võigemast-i ennast häirib arvamine, et keegi teda endiselt Buratinoks võib pidada? Kas Eplik tõesti arvab, et ta on juba oma parimad lood muusikaks saanud?. Mis ikkagi oma olemuses on näitlemine? Võtted, mis antakse kaasa koolist või sisemine tunnetus? Kas kunagi Raplas ühiselt bändinda üles astudes oli kõik veel siiras ja täna enam ei ole? Jne. Jne. Hulk õhku paisatud küsimusi.

Isiklikus plaanis jäi aga häirima noorte tegusate meeste tegemistest ja arvamistest välja kumav nukrus ning nende hirmud, need ei tundunud olevat siirad, need ei tundunud olevat põhjendatud. Ja kui rääkida üldises plaanis siirusest, täpsemalt enda siirast avamisest laiemale üldsusele, kas mõeldakse ette, et jah, muidugi enda avamine on endale praktiliselt alati kasulik ja õpetlik, aga kas ka teistele? Kas me oleme ikka oma isiklikes arvamistes või väljendustes nii huvitavad, et seda peab jagama. Isiklik kogetu näitab, et pigem harva kui tihti juhtub leiduma huvitav lugu.

Aga kui see polnudki siiras avamine, oli vaid mäng siiruse ja kujutelma piiridel? Kord üks, kord teine, mis pidanuks põimuma üheks tervikuks või siis vastupidi jääma kakofooniaks. Igal juhul ei pelanud ka see konseptsioon minu jaoks. Samas arvestades üldist publikumi tagasisidet ülevoolava applausi näol, siis oldi vaimustunud või isegi enamat, kui arvestada selja taga istunud noorsandi hüüdeid 'Braavo! Braavo! Braavo!' ja püstist ohjeldamatut plaksutamist.

Ilmselt polnud minu tass teed.

Umberto Eco 'How to travel with salmon'

Härrase Eco esseedekogumikuga teistkordne tutvumine, esimesel korral oli pakkumisel 'Minipäevik'. Kuigi teravust jagub, siis ajamaik on ikkagi sellel hilisemal väljaandel manu, ehk suurem osa lugudest on 1980-ndatest. Üllataval kombel ka huumor ja iroonia aastatega muutub. Samas reisul olles hea lihtne vahepala lugemiseks. Parimad peatükid:

How to Travel with Salmon

How to Replace a Driver's Licence

How it Begins and How it Ends

How to Justify a Private Library