Nümfomaani saaga teist poolt vaadates, jõudis mingi hetk minuni parlleelitunnetus Steve McQueen-i üles võetud 'Shame'-iga, mis ka Eesti suurimatelt ekraanidelt on läbi jooksnud. Mõlemas filmis ehitatakse lugu üles sõltuvuse kirjeldamisele, seksisõltuvuse siis. Siit ka paralleel lõpeb. Sügavuselt ja nauditavuselt on need kaks filmi spektri kahes erinevas otsas. Hollywoodi tehasest välja lastuga ei suutnud mitte kuidagi ühist keelt leida, see lihtsakoelisus ja pealiskaudsus ning ettearvatavus oma klisheelisuses, tekitas pigemiti tülgastust. Vana Maailma nägemusega oli, aga risti vastupidi. Rahulik kiht-kihi haaval probleemi olemuseni liikumine mõjub usutavalt, Joe mõjub usutavalt, mäjub päris inimesena, mitte Brandon Sullivani nimelise robotina McQueen-i filmist.
Üks meeldejääavamaid fragmente Nümfomaani teisest osast oli Joe enesega leppimine või ehk hoopis sõltuvusega leppimine, ehk kaader, kus Joe leiab künka tipus kasvamas tormidest räsitud ja paindunud üksiku-üksiku puu, enda puu.
Puu tähendusest veel. Esimeses osas filmist jookseb läbi erinevate peatükkide Joe lähedane suhe oma isaga, kes on ka ainuke hing, kellest Joe päriselt hoolib. Joe isa on üsna tundeline ning õrnahingeline meesterahvas, kontakti oma tütrega saavutab ta läbi ühiste jalutuskäikude loodusesse, parkidesse, metsadesse - jutustades sääl erinevaid lugusi kõigest elavast, tavapäraselt puudest ja mitmet puhku saarest, keda teised puud tema erilisuse pärasts narrisid. Igal juhul juurdub läbi isa, läbi armastuse isa vastu, Joes miskit, miskit mille leiab ta enda puud kohates.
Üldiselt peab tunnistama, et Von Trier oskab suurepäraselt kirjutada osasi naistele, koheselt meenuvad Antichrist ja Melancholia. Igal juhul jään järgmise ootele.
Posts
No comments:
Post a Comment