Kadunud sõbra juhtum

Läks kohe eriti reipa sammuga mööda minust, kui poleks olnud ka algset sissejuhatavat filmi ning humoorikat teksti intervjuus kaevuriga, oleks olnud ikka päris kohutav kogemus. Tukk tuli peale.

Nümfomaan. Osa II | Nymfomaniac. Volume II

Nümfomaani saaga teist poolt vaadates, jõudis mingi hetk minuni parlleelitunnetus Steve McQueen-i üles võetud 'Shame'-iga, mis ka Eesti suurimatelt ekraanidelt on läbi jooksnud. Mõlemas filmis ehitatakse lugu üles sõltuvuse kirjeldamisele, seksisõltuvuse siis. Siit ka paralleel lõpeb. Sügavuselt ja nauditavuselt on need kaks filmi spektri kahes erinevas otsas. Hollywoodi tehasest välja lastuga ei suutnud mitte kuidagi ühist keelt leida, see lihtsakoelisus ja pealiskaudsus ning ettearvatavus oma klisheelisuses, tekitas pigemiti tülgastust. Vana Maailma nägemusega oli, aga risti vastupidi. Rahulik kiht-kihi haaval probleemi olemuseni liikumine mõjub usutavalt, Joe mõjub usutavalt, mäjub päris inimesena, mitte Brandon Sullivani nimelise robotina McQueen-i filmist.

Üks meeldejääavamaid fragmente Nümfomaani teisest osast oli Joe enesega leppimine või ehk hoopis sõltuvusega leppimine, ehk kaader, kus Joe leiab künka tipus kasvamas tormidest räsitud ja paindunud üksiku-üksiku puu, enda puu.

Puu tähendusest veel. Esimeses osas filmist jookseb läbi erinevate peatükkide Joe lähedane suhe oma isaga, kes on ka ainuke hing, kellest Joe päriselt hoolib. Joe isa on üsna tundeline ning õrnahingeline meesterahvas, kontakti oma tütrega saavutab ta läbi ühiste jalutuskäikude loodusesse, parkidesse, metsadesse - jutustades sääl erinevaid lugusi kõigest elavast, tavapäraselt puudest ja mitmet puhku saarest, keda teised puud tema erilisuse pärasts narrisid. Igal juhul juurdub läbi isa, läbi armastuse isa vastu, Joes miskit, miskit mille leiab ta enda puud kohates. 

Üldiselt peab tunnistama, et Von Trier oskab suurepäraselt kirjutada osasi naistele, koheselt meenuvad Antichrist ja Melancholia. Igal juhul jään järgmise ootele.

Idioodid | Idioterne | The Idiots

von Trieri viimatised tegemised nö koondnimetuse 'melanhoolia triloogia' all on olnud vägagi sobilik tee mu tassi. Lemmikuim maitse ilmselt viimatine 'Nümfomaani' saaga. Ehk nii hää, et võtaks veel. Artise kinole tänu, von Trieri päevad pakkusidki härra varajasemat loomet ja kuna täies mahus on nägemata triloogia nimetusega 'kuldsed või ehk parem isegi soojad südamed' ja ka suuremat sorti isu oli 'Idiootide' järgi, sis tuligi programmi. Filmi on ilmselt võimalik tutvustada mitmeti, kuid mingid paralleelid võivad mängima hakata ühtedele kindlasti, palju hiljem tulnud 'Jackass'-i sarjaga, teistele punki kui nähtusega ja kolmandatele hoopis ehk 'soti teemaga'. Ehk sisuliselt, milleks normid, kus on normid, mis on üldse normid?

Seltskond nooremapoolseid keskealisi, otseselt mitte juhututtavad, kuid mitte ka südames sõpru on koondunud liikumise alla, mis vihkab kõike väikekodanlikku ning arvab, et parim viis võitlusse astuda on leida oma sisemine idioot ning viia see sisemine idioot tutvuma vaenlasega välismaailmas. Eredaimaks momentideks olid:

• ühe punti kuuluva härrase igapäeva töö olulisele kliendikohtumisele ilmub kliendi nime all idioodi rollis neidis pundist, tuues kaasa omajagu piinlikke momente;
• ühe mängu raames jäetakse üks 'idioodi' rollis noorhärra täisjoonistatud tsiklisõprade seltskonda hoiule, mäng tipnes olukorraga, kus noorhärra viidi urinaariumisse ja aidati häda kergendada. Pinget momenti jagus, kui sajakahekümne kilose karvane käsi otsis noorhärra pükstest atribuutikat ning suunas pissuaari.

Ootus oli sügavama sisu järgi, kogu kompott jäi pealiskaudseks.

Leping

Originaalis oli Slawomir Mrožek-i 'Leping' pakkumisel Rakvere teatri enda suvises programmis, linna sees Pätsi sahvri pööningul. Õnnetuseks ei õnnestunud, aga istumist sinna kuidagi saada suure publiku huvi tõttu, seega tuli loota parimat, et juhtumisi satutakse gastrollimise raames etendustega külastama ka kilulinna teatrisaale. Läks õnneks. Suuresti tänu imetlusväärsele inimlikule hoolivusele Rakvere teatri turundusspetsialistilt Maarja Kaasikult, õnnestus ka lõppeks 'Leping' programmi sobitada.

Läks tõesti õnneks, endised Rakvere teatri näitlejad Volli Käro ja Märt Avandi pakkusid kohe esimesest hetkest alates imetabaselt hõrku mängu Mrožeki teravamat sorti tekstil. Ei julgeks öelda, et lavalaudadelt õhkab harva siirust ja siirast naudingut tegemise osas, kuid sedant puhku andiski etendusele põhilise fooni kahe mehe, kahepoolne rõõm koos olla ja teha. Ja teinekord polegi rohkem vaja. Rõõm oli eredalt tajutav läbi etenduse viinud hoolivast ja südamlikust partnerlusest, mille üheks näiteks, küll väikeseks, aga seda enam armsaks žestiks oli vanameistri Käro peidetud ning otsiv õrn käepigistus noorema ametivennaga, pärast etenduse lõppu publikumile kummardades. Ilus. Ilus oli ka härra Käro isalik käeselja paitus Avandi põsele, liigsest heldimusest päästis Avandi humoorikalt nurjatu vastu paitus Käro põsele. Kõik see tundus olevat päris, tundus olevat ehe.

Lisada siia juurde ka Mrožeki kirjutet' suurepäraselt terava dialoogi, ühelt poolt rohke sarkasmiga, mis põrmustas inimese väiksust ja kõrkust, kui teisalt oli varjatud inimliku hoolivusega, ja tulebki kokku jällegi üks suurepärane vaatamine klassikalisemat sorti repertuaarist.