Viivi Luik oskas öelda Sirbis õite tabavalt - 'Päevaraamatud ja blogid on päevaraamatud ja blogid. Nendes enamasti kirjeldatakse, kuid ei väljendata. Neis puudub see teatav pinge, intensiivsus, salapära....'
Trippimiseks ära kasutatavat infot on väga vähe sisse pikitud ning ilukirjanduslikku lugemise elamust jäi nii samuti napiks.
...või pigem viitas suurepärasele Neal Gabler-i NY Timesi arvamusveerule, mis defineerib suuresti informatsiooni ajastu kui sellise. Mõtteid mõningaid:
It may seem counterintuitive that at a time when we know more than we have ever known, we think about it less.
We have become information narcissists, so uninterested in anything outside ourselves and our friendship circles or in any tidbit we cannot share with those friends....
Ja teises saates oli teemaks Kalev Leetaru uurimusrühma välja töötatud revolutsioonide ennustamise mudel, mille sisendiks on maailma ajakirjanduses avaldunud artiklid läbi aja - täpsemalt juba artiklist endast.
Mul on õnnestunud enda jaoks positsioneerida Draamateater kodumaisel teatrimaastikul teiste suurte kõrval, kui kõige klassikalisem teater üldse ja seda igas mõttes. Klassikaline on paekivist võimas teatrihoone, klassikaline on saali kujundus - võimsate lühtrite ning bordoopunaste rõdude ning parteri ning loožidega, klassikaline on publikum pruunis- või hallis ülikonnas ja pidulikus kleidis või kostüümis, klassikalised on mängitavad draamad, kas kodumaisemad või välismaisemad, klassikaline on ka märkimisväärsete näitlejate piltide sein esimese korruse. Kõik on klassikaliselt omavahel harmoonilises sümbioosis.
Nii ka täpselt oodatule klassifitseerus Priit Pedajase ettevõetud Tracy Letts-i peredraama 'Augustikuu', kõik eelpool nimetet' komponendid olid nii kohal kui paigas. Pingelised ema-tütar-õde suhted, aastakümneid kiivalt hoitud saladused, surm, hülgamine ja nii ehk veel edasi ja edasi. Ei miskit rabavat siin lühtrite all. Ja nii oligi hea, isegi väga hea, kuna Pedajas oli rõhunud oma tugevaimale trumbile, oma trupile. Suur osa Draamateatri raskekahurväest oli lavale paigutatud ja andsid võimsa kogupaugu. Kõikse pealt astus Pedajas ise lavale - lühikeses cameo-s, jättes mulje, et loeb, endale ise ette kirjutatud teksti kaasavõetud paberipatakalt, pisut koomilise varjundi jättis, meenutades etenduseproovi.
Ain Lutsepp oli seda puhku see jokker, kes üllatuslikult end pildile mängis. Ma ei suudagi kindlalt väita, kas see oli igati sümpaatne tegelaskuju või hoopis tema meisterlikkus näitlejana, igal juhul äärmiselt nauditav oli jälgida heatahtlikult tögava hoiakuga vanaonu. Tunnistan, tõesti ootasin päris mitmel puhul, et ta juba kiiremini tagasi lavale tuleks. Polegi Lutsepa puhul varemiti sellist tundmust kogenud.
Etenduse maa ja sool olid siiski kaks võimast naist Eesti teatris Ülle Kaljuste ning Ita Ever. Sõnad on liigsed, nad olid mõlemad võrdselt fenomenaalsed ses tükis.
Aki Kaurismäki üllatas, üllatas mind oma põhjatu positivismiga ja uskumusega inimeste headusse, mitte et oleksin eelnevalt endale ette kujutanud Kaurismäkit kui ääretult sünget ja küünilist soomlasest režissööri ja mitte ka vastupidi, mul puudus enne filmi kaemist ausalt öeldes igasugune eelarvamine härrasest. Kuid sellises toonuses siira headuse ekraanil kohtamine rabas mind ootamatult küll. Eriti rabav oli lõppakord, poleks osanud kuidagi ses sugust lõppu ette kujutada. Igal juhul sai tubli annus naiivsust jällegi sisse kühveldatud.
Võluv oli ka filmile antud vorm, kergelt muinasjutuline atmosfäär. Armsalt vanamoodne, pisut kulunud õhustik Le Havre sadamalinna väike tänavatel, retroõnguliste kostüümide ning autodega ringlevad peategelased, eristudes nii kirkalt kiirest ning pealiskaudsest tänapäevast, rõhudes igavikulistematele väärtustele nagu ligimisearmastus ning lihtsus. Igal juhul retro hõng nii pildis kui helis on juba päris mitu aega olnud mul nõrgaks kohaks.
Kaurismäki ülesvõetud kaadrid lisavad veel oma ülestiliseerituses ainult vunki juurde. Kangelased liiguvad väheke kohmakalt, isegi absurdselt, mitte küll päris charliechaplinlikult, kuid nende liikumises ja kõnes ja olekus on veidrust ning jaburust, mis tuleneb just sest peenest ajaviitest, mille Kaurismäki jätab, et stseen mõjuks koomiliselt. Elegantselt välja mängitud meistri poolt. Eheda näitena meenub ülesvõte neegripoisi põgenemise konteinerist - vaadates pikalt vanaisale silma, pöörab poiss rahulikult ümber ja jookseb veel rahulikumas sörgis, kohaliku K-kamando haardest välja ning lipsab sadama konteinerite vahele peitu.
Treiler ise tasub juba vaatamist.
Eks kõik inimesed ole tegelikult loomult head, ei maksa veel usku kaotada inimesse, teine lugu on aga rahvakogumitega ehk inimkonnaga laiemalt. Kummastav, aga üksteisega koos olles ei allu inimesed enam oma loomusele vaid pigem karjast tulenevalt instinktile. Nii ütles Kaurismäki mulle.
Igal juhul tegemist on ja oli raudselt ühe viimase aja parima heatuju maaletoojaga.
P.S Sõpruse kino treppidelt alla munakividele astudes, meenusid huvitaval kombel koheselt read Sõpruse Puiesteelt ...ma olen õnnelik, et kõik inimesed on nii ilusad ja head...
Pepeljajev põikas nädalavahetuseks kilulinna ja nii mööda minnes, pakkus ka kolmel õhtul Von Krahli teatri proovisaalis võimalust tutvuda oma hetke tegemistega. Pakkumisel oli siis soololavastus 'Departure' - lühike, eksperimenteeriv, absurdlik komejant, koos kerge tantsu ning Onu Raivo jutupliiatsiga. Ehk suuremal või vähemal määral erinvate interaktiivsete meediumite tulevärk, koos kohustuslikke lippude ja viledega - kõik projitseeritud kahuriga seinale. Tundmus jäi nagu osalenuks loomeprotsessis, kus kodanik looja siis katsetab erinevaid meetodeid ning vaatab kuis ja mis üldse tervikuks kokku pakkida sünnib. Kergelt toore maiguga, seega.
Abstraktne sisu ajaloolistest tegelastest nagu Shakespeare, Anne Bolyein ja Henry VIII oleks vabalt võinud olla asendatud suvaliste kangelaste nimedega, ilmselgelt oli sisu puhtaks kohatäiteks siinjuures, lubamaks kunstnikul vormiga katsetada. Oli küll huvitav jälgida mängu ja valitud mjusiik oli eriti köitev, kuid kokkuvõttes ei saa just suuremat sorti elamuseks tituleerida..
Miranda July on iseäranis uhkelt ette võtnud, istub ühe korraga nii režissööri, stsenaristi kui ka ühtlasi ühe peaosalise toolil oma filmis. Oma õite sürris, kuid ometi armsas filmis, kus kõik igapäeva normaalne tundub ebanormaalne ning ebanormaalne vastuoksa mõistlik ja inimlik. Erakordselt kontrastelt eristub, igati ühiskonna normidele vastav üksikisa ja armukese tegelaskuju Marshall (David Warshofsky), kõige tavalisem Jüri Harilik kogu oma ihade ja unistustega, tundudes aga loodud keskkonnas pigem võõrkehana, Sophie (Miranda July) ja Jasoni (Hamish Linklater) sepistatud boheemlaslikus, sümbioosses, teineteist täiendavas maailmas.
Eriliselt nauditavad on nende kahe ühtesammuja omavahelised dialoogid, kus iga öeldud lause omakorda inspireerib teist veelgi vurtsu juurde keerama. Meenuvad - sõnavahetus diivanilt, kus kumbki omast nurgast raaliga toimetades mõne verbaalse torke teeb või kui Sophie teatab Jasonile, et veel on loetud sekundid aega enne kui võrk korterist välja võetakse ja käigu aga viimane kiirelt ära kõige olulisematel lehtedel, Jasoni valikuks osutub kalender ning ühiselt saadakse teada, et käesoleval hooajal saabuvad jõulud laupäeval. Päris pesuehtsad näited võrgustuvast igapäevast igal juhul.
Ametlikult klassifitseerub film küll kui draama, kuid oli julgustav kuulda publikumist vähemasti veel ühe kodaniku turtsatusi.
Meenuma jäi eelkõige viimased paatoslikud katked näitemängust kui Kultuurikatla kõrge lae alla kerkisid riidepuudele sätitud hinged, ehk siis särgid, pintsakud, kleidid, tiireldes ja mängeldes varjudega, mis tekkisid võimsale paekivi seinale, alt suunatud õrnate valgusvihtudega. Kõike seda kaunist saatmas, vonKrahli teatritrupi kindlad naishääled, laulmas pastoraali või ma vähemalt arvan, et pastoraal võiks nii küll väga hästi kõlada.
Juhtumisi õnnestus ka kinni püüda see pastoraal - Alison Kraussi - Down in the River to Pray
Ja loomulikult õhku täis pumbatud Humbaba ning jumalate bassein ning jumalataride linnuhääled. Kaunis hästi kukkus välja.
Lars von Trieri uusim on õite kaunike. Just vormilt kaunike. Juba sissejuhatavad kaadrid on rabavalt mõjuvad - imetabaselt üles võetud, harmoniseeritult ning võimsalt krutitud-sätitud ja imeliselt, pisut ängistavasse Wagneri helitausta, sobitatud. Võimas. Pilt ja heli ise näitlikustab kõikse paremini:
Juba Antikristusest tuttav vontierilik filmi ülesehitus, mis meenutab pigem kirjandusteost kui filmi, oma sissejuhatuse ning selgelt eristuvate peatükkidega, toimib suurepäraselt ka Melanhoolia puhul. Sissejuhatus on piisavalt kaasahaarav ja mõjus, et raputab kõik kinno kaasavõetud emotsioonid, mõtted, tunded ning viib vaataja kenasti filmi rütmi, meeleollu, olustikku kaasa, sujuvalt ühele lainele, ühte aega ja ruumi pildiga. Igati kiiduväärt võte, mis hõlbustab filmi sisenemist.
Peatükke oli sedant puhku kokku kaks. Esimese peatüki taustaks oli seatud peretütre Justine (Kirsten Dunst) pulmapidu väljavalituga, kelle tegelaskuju nähtamatusele osutab pisidetail, et kangelase nimigi on jõudnud juba ununeda. Siinjuures tuleb tunnistada, et tegelikult ei andnud von Trier ühelegile meesisikust tegelaskujule võimalust positiivselt pildile jääda, kui just Justine õe Claire (Charlotte Gainsbourg) väike poeg Leo (Cameron Spurr) kõrvale jätta, keda on raske milleski süüdistada. Kuid igal meeskarakteril joonistusid selgelt välja klassikalised mehelikud nõrkused, küll matslikkus ülemuse näol, küll mökulikkus tulevase abikaasa näol, küll rumalus ülemuse assistendi näol, küll liiderlikkus isa näol ning argpükslikkus õemehe näol. Ehk sedant puhku oli naiste kord särada, nagu ka eriala ekspertide arvamistest on mällu kumama jäänud. Ettekirjutatud keerulised, kuid kirkad karakterid andsid erakordselt hea võimaluse nii Dunstil, Gainsbourgil kuid eriliselt Charlotte Rampling-il ema Gabyna hiilata.
Esimene peatükk oma täismahus ettemängitud pulmatralliga jäi oma detailsuses pisut kaugeks, üsna kiiresti oli aimatav kahe õe iseloomu polaarsus - kui Claire kehastas klassikalist sootsiumisse sobituvat hinge, kõige paremas mõttes tavalist inimest, oma inimlikke hirmude ja rõõmudega, kes otsib ja leiab õnne kaaskodanikest, siis Justine vastupidiselt oli tundliku vaimuga erak, kes küll üritas väga õega samastuda ning sobitada end raamidesse, mida ühiskond ootab ühelt noorelt naiselt ootab. Kui kõiki teisi veel, siis oma loomust tal ära petta siiski ei õnnestunud. Mingiks hetkeks jäi isegi filmi esimesest poolest tundmus, et Claire nagu meenutaks rohkem isa, kes nautleb seltskonna tähelepanu ning Justine oma olemuselt ema, kes sülitab kõikidele kehtivatele ühiskonna normidele, kuid teisest poolajast oli raske leida sellele mõttekäigule toetust.
Teises peatükis õdede osad samm-sammult, õite tasa vahetusid, kui selgemaks sai saabuva saatuse paratamatus. Taevasse kerkinud uues kuus, leidis Justine rahu ning enesekindluse ja tänu kirgastumisele ka ise enda, Claire seevastu halvas aga inimlik paanika, mida iseloomustas ilmekalt optimistlik plaan veel viimastel hetkedel sõita chateu-st lähimasse külla, saamaks olla need viimased hetked koos paanitseva rahvahulga keskel. Võib nii, võib naa - ei saa kumbagi õde hukka mõista ja kas üldse peabki.
Kõikse enam sisuliselt poolelt jäi sümpatiseerima von Trieri joonistatud lihtsus ja selgus, kuidas ta suutis kahte osapoolt üheti vastandada ja samas siduda, aja ning ruumi silmapilkse 180 kraadise pöördega. Ühel hetkel rõõmus igapäev - esimene peatükk, järgmisel inimkonna viimne päev - teine peatükk. Ja kõike seda imetabase maitsekusega.
Posts
