Wall Street: Money Never Sleeps

Oliver Stone filmi Wall Street: Money Never Sleeps võib lugeda lõppakordiks legendaarsele kultusfilmile Wall Street. Tegu on vististi ka esimese järjega, mis Stone poolt vändatud. Täitsa võimalik. Kuid kas juba lõpetatud asju peab ikka uuesti lõpetama?

Siiani olen Oliver Stone üheks suurimaks vooruseks hinnanud kadestamistväärt annet, tunntetada Ameerika kui ühiskonna sotsiaalsepulsi tuksumist ning võimet tuua avalikkuse ette õiges, ajas, ruumis, vormis pakitsevad küsimused. Nagu näituseks filmid - Platoon, JFK, Natural Born Killers nign jah, loomulikult ka Wall Street. Käesoleva filmiga jääb, aga mulje, et vanameister on filmiga hiljaks jäänud. Kiirustades haaranud riiulilt tolmu kogunud, kulunud klassikast tegelaskujud ning kaaned, täitnud vahetunnis aknalauale nõjatudes kiiresti lihtsa suhtedraama ankeedi kastid ning ongi film tehtud. No ei ole, teravast thrillerist on seda puhku saanud hoopis kohitsetud suhtedraama. Ja mitte üldsegi usutav suhtedraama siinjuures, Jacob Moore (Shia LeBeouf) ning Winnie Gecko (Carey Mulligan) vahelisel suhtel ei ole seda keemiat, ei ole seda sädet, mida ma kinolinal kahe inimese vahel tahan leida. Lisaks on lugutükk hüplev ühelt teemalt teisele, suutmata keskenduda ühelegile põhjalikumalt, kokkuvõttev mulje on koolipoisilikult lohakas ning mitte üldse usutav. Paraku. Esialgne lootus oli suurem.

Gordon Gecko kaks head lausungit jäid siiski ka seda puhku meelde: "Lõpeta minust valede rääkimine ja ma lõpetan sinust tõe rääkimise". Ning "Vanemad on kondid, mille peal lapsed hambaid ihuvad".

Oscar ja Roosamamma: kirjad Jumalale

Tuleb häbis tunnistada, et tegemist on mu teadliku elu esimese otsese kokkupuutega Rakvere Teatri repertuaariga. On küll nähtud telelavastusi kui ka episoodiliselt näitlejaid erinevates rollides, kuid puhas etenduse kogemus oli siiski esmakordne. Ja seda puhku siis veel no99 seinte vahel.

Üllar Saaremäe lavastuses rullub elu ja surma teema lahti kogu oma trööstituses. 10 aastane poiss Oscar on raskelt haige, ta põeb vähki. Elada on antud veel viimased 12 päeva. Tema viimaste elupäevade päikseks kujuneb, aga haiglaõest haldjas Roosamamma, keda poiss jäägitult usaldama õpib. Tänu väljamõeldud mängule, leiab Roosamamma võimaluse anda klutile elust kiirkursus, nii nagu 10 aastane elu ise näeb. Tänu sellele väiksele nipile, aitab ta aga tegelikult rahu leida nii poisi vanematel kui ka kutil endal. Loo temaatika on küll iseenesest rusuv ja nukker, kuid lavastatud naivistlikult lõbusas võtmes, unustamata siinkohal ka olulisi elutõdesi, mis kipuvad meil igapäevaselt ununema. Ses suhtes hea värskendus töönädalasse.

Ines Aru oli oma rollis kohe eriti numpsu, temast kohe õhkus seda vanema inimese südamesoojust ning jäägitut elutarkust. Iga kord kui ta lavale hõljus täitus kogu saal rahustava auraga, eriti mahe. Ka Üllar Saaremäe oli aus, mängides 10 aastase rolli ehedalt välja, kuid siiski Üllari füsioloogia, eriti hääletämber ei jäta just veenvat väikse väeti kluti muljet.

Kaas võtan Ines Aru sõnad - tundmatut ei maksa karta!

P.S Danzumehe arvustus.

Once

Uskumatult aus, lihtne, siiras, kaunist muusikat täis pikitud vahepala kahest moosekandist, kes juhuse tahtel kohtuvad, armuvad, kuid ei saa armastust lubada. Nimilugu on vapustav, Once: Falling Slowly