Tuesday, December 15, 2009

Margarita ja Meister


Esmalt tahan teha krapsaka kraapsu ning kuningliku kummarduse No99 lava kujunduse ning videovisuaalsete efektide ees. Oh ja ah. Ääretult võimas. Eriti kaif oli nautida Pontiuse Pilatuse loo lahendust suurel ekraanil, kui näitlejad vingerdasid horisontaalis põrandalaudadel ning kaamera võttis otsepilti laest, lastes 9-l erineval stseenil lahti rulluda läbi pärgamendirullide suurel ekraanil. Kaunis, värske, fantastiline! Elamus missugune.

Pepeljajev otsustas 'Margarita ja Meistri' müstilise maailma tuua vaatajateni läbi tantsude kaskaadi. Ega dramaturgilises mõistes polegi võimalik sellist suurteost klassikalise teatri võtmes lavastada, tulemus oleks paratamult lahjema poolne. Samas pean tunnistama, et ei ole mina mitte suur tantsulembur, ega ole kogenud kunagi koreograafilist orgasmi. Silma jäid kergelt pungestatud tantsud, pingestunud näod õhetamas, kohmetud seelikud, nurgelised tõsted, jah. Kuid teisest küljest oli kõik nii loomulik, naturaalne, pulbitsev, noored olid tahtmist täis, mis teeb suurimat hea meelt.

Kuigi esmasel kohtamisel ei leidnud ma veel 24.kursusest ühtki lemmikut, siis potentsiaali on kindlasti Kaldoja Lauril ja Tiiduse Jüril.

Kokkuvõttes nõustun heameelega Ireen Viktoriga - "On ütlematagi selge, et „Meistri ja Margarita” lavaletoomine saab romaaniga võrreldes olla paratamatu läbikukkumine, sest oma kaootilisuses niivõrd harmooniline teos lihtsalt ei vaja kunstilisi metatõlgendusi."

Kuid Pepeljejev ja noored ei kukkunud läbi, vastupidi. Suurepärane elamus, oma energia, tempo ja effektidega.

Kirjutatakse:
http://www.epl.ee/artikkel/478894
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9525:kuratlik-kabaree&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3270
http://danzumees.blogspot.com/2009/12/margarita-ja-meister-lavaka-24lendno99.html

Friday, December 11, 2009

Los abrazos rotos (Murtud Embused)


Noh nii, ma arvangi, et hispaania kino tegi filmi euroopale. Ja jumalale tänu, et nii tegi. Tõesti kaunis. Palun veel.

Ning nii hea, nii hea on mõelda, et hispaania melodraamad penelope cruziga (kummardun pedro) on niivõrd palju emotsionaalsemad kui hollywoodi romantilised komöödiad meg ryaniga või venetsueela vedelseebid metsiku roosiga. Ma arvan. Kuigi keda ma petan, kõiki ju meid juhib kokkuvõttes sama pult, kui ainult sageduse paika saab.

Silma rõõmustavad rohked värvikirevad kaadrid Kanaaride vulkaanilisest mustast liivast ning kuumaastikest. Kaunis.

Kirjutatakse:
http://www.imdb.com/title/tt0913425/>
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9671&catid=4&Itemid=3&issue=3274
http://ajaveeb.ekspress.ee/film/?p=281>
http://danzumees.blogspot.com/2009/10/los-abrazos-rotos-murtud-embused-broken.html

Wednesday, December 2, 2009

Kill the Referee


Sõnaga - tellimustöö. UEFA on löönud kohvrid letti, kohtunike maine parandamiseks, mis tegelikult ei olegi nii paha mõte, kuigi kõla on hirmus. Läbimõeldud, effektne, reaalne, professionaalne, liigagi professionaalne kui aus olla, samas emotsionaalselt põhjendetatud töö nn. euroopa kohtunike konsiiliumi poolt. Igaüks peab ju ometi õigustama oma kohta siin päikese all. Päike on ju hea.

Aga avati ka minu tuhm silm, võrdlusmomendiks pakuti seda puhku ometi nn. euroopa kohtunike absoluutset koorekihti (loe maailma), ilus. Isegi, vägagi ilus. Ja siis kodumaa. Ja minu jaoks püant - me olemegi samas kohas kus on ülejäänud Euroopa. Tippkohtunike taseme poolest siis. Ja see on minu jaoks hirmutav. Olla tänases päevas meie kohtunike tasemega võrdväärses lauas Euroopa eliidiga. Ilus koht kus olla. Isegi hirm kaunis. Kas võiks teha ennatliku järelduse, et jalgpalli arbiitri amet ei oma nagu Eestiski ka suures Euroopas erilist prežtiiži. Kas kuskil üldse omab? Kahtlustan, et mitte. Ei seal, ei siin. Ei kuskil. On ainult erandid, on meil Tohver, on neil Rosetti, oli meil Tutk, oli neil Collina, mitte et nad oleksid parimad, ei oska hinnata, aga mis neil on, on karisma, on isiksus. Üksikud näited siiski - kole lugu on, et nad on vähemuses. Aga nohjah.

Igatahes. Mina olen poolt. Muutuste poolt.

Kirjutatakse:
http://emmaste.wordpress.com/2009/12/02/kill-the-referee/>

Saturday, November 28, 2009

Wednesday, November 25, 2009

Püha Tõnu kiusamine

Ninja Robot ütles kõik ära http://filmifriik.wordpress.com/2009/10/18/puha-tonu-kiusamine/ :

Eesti 2009
lavastaja Veiko Õunpuu
osades Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt

Ausalt öeldes on mul antud filmist rääkides suur kiusatus minna ohutut teed ja rääkida assotsiatsioonidest, mis tekkisid antud filmi vaadates. Kõik silma ja kõrvu jäänud filmikriitikud ja filmiblogijad ja filmijaurajad on justkui kokku leppinud, et antud teose puhul tuleb rääkida seosetest, mis filmi puhul tekkisid. Visake ise kirjutistele silm peale ja panete tähele, et eranditult kõik räägivad Bergmanist, Lynchist ja teiste tipplavatajte tööde ja Õunpuu filmi sarnasustest. Olgugi, et endalgi tekkis ka väga meelevaldseid seoseid (näiteks filmi esimene pooltund meenutas mulle Kusturicalikku janti kaamoslikus võtmes), siis mul tekkis antud filmiga ränk probleem. Ei teagi, kas asi on mitu piiratuses, rumaluses, kitsas silmaringis või massimeedia poolt ära tuhmistatud mõtlemises, aga Püha Tõnu kiusamine jäi mulle lihtsalt kaugeks ja film ei suutnud minuga dialoogi astuda (või pigem mina ei suutnud filmiga dialoogi astuda).
Mulle meeldib, kui asjad on selged ja sümbolid lihtsad. Sestap olid filmi I ja II peatükk mulle vägagi meelepärased ja Õunpuu sammus Mati Undi kirjutistele vändatud filmide tuttavat rada. Inimesed, kes ei hooli üksteisest (matuserongkäik, mis jätkab rahulikult oma teekonda, ilma et pööraks tähelepanu avariile); mammonakultus (Ulfsaki mängitud külajorss tuleb Tõnu juurde: “Mu sõber sai just surma, oh, mitme liitrine mootor su autol on?”); kõledates majades tühja elu elav kõrgklass, kes hoolib ainult oma Bentlyst ja piisavalt suurest kasumimarginaalist jne. Kogu selle, ka meid iga päev ümbritseva tühjuse, keskel on Tõnu, kellel tekivad eksitsentisaalsed probleemid. Loogiline ja lihtne ja põnev. Aga kõik järgnev hüplevad tempos, ebareaalsuse ja reaalsuse piirimail liikunud kaos mulle nii mokkamööda polnud. Areneva loo asemel nägin mina paigaltammumist ja fragmentide kinolinale ilmumist.
Samas visuaalselt oli asi põnev, seda küll. Õunpuul on väga isikupärane ja äratuntav, võiks isegi öelda maailmaklassiline, käekiri. Kõik alates võttapaikadest lõpetades valguse ja varjudega on perfekstuseni viimistletud. Ja muidugi need näitlejad… kuigi kõik peale Eelmaa tegid väga episoodilised rollid, suudeti sageli ainult ühe etteastega teha väga meeldejäävad ja tugevad esitused. Veidi rohkem, kui paar minutit, sai pildis olla ka Kurkova ja ma ei saa ütlema jätta, et ta on potensiaalselt maailma ilusaim naine.
Niisiis: visuaalselt filigraanne, sisult ja ülesehituselt minu jaoks (tsiteerides Andres Laasikut) “liiga udu”.

Wednesday, November 18, 2009

postUganda



Lugupeetud meesterahvas, armas härra - kui Sul oleks võimalik naksaka eksperimendi korras üks päev oma elust veeta naisena – siis, mida Sa tahaksid PÄRISELT kogeda? Flirtimist? Magusat alistumist võrgutuse survele? Make-up´i ja võrksukki?

Aga äkki hoopis kuupuhastust, tagantseksi, rasedust ja keisrilõiget?

Või näpiksid lihtsalt niisama oma tisse, hüsteeritseksid ning takistaksid oma kana-ajudega poes, rannas ja liikluses asjade loomulikku logistikat?

Ja ilmselt, eelkõige, sooviksid kogetust aru saada nagu mees?!

Täiesti arusaadav.



Kontsert-etendusele ”PostUganda” võid tulla ja veenduda, kuidas Sinu piinlikumadki ja üldistavad eelarvamused naistest ja kaunitest kunstidest, PMS-hüsteeriast ja uuest veevalaja-ajastust tõeks osutuvad ja veel enamgi…



Muidugi, kõik mida Sulle siin NII paljutõotavalt serveeritakse, on üks suur lubadus. Keegi ei saa garanteerida, et see pole kõigest halvasti varjatud eelmäng jõudmaks klisheeni, mida kutsutakse kulminatsiooniks ning mis omal triviaalsel kombel niikuinii lõpuks ära tuleb. Vahel tugevam, vahel nõrgem ja vahel peab teesklemagi. Päris ilma ei jää keegi.



Samas, kallis mees, kui oled juba nii suure osa oma ajast käesoleva teksti läbimiseks kulutanud, leevendab seda kõige paremini ainult põhjani minek, ehk siis kohale tulek, et kogu ürituse pähkel ikkagi kätte saada ja nagu laulusalm ütleb:”Hammusta, Mihkel, katki see pähkel!”



See tähendab, et saalitäituvuse maksimeerimise haardesegmendiks on blonde, brunette ja readhead ning seda nii teen kui mature. See omakorda tähendab, et saalis on palju fertiilses eas ja aktiivsel partneriotsingul, seksuaalselt meeleheitel või lihtsalt vabameelseid naisi.

Meestele sissepääs 2 ühe hinnaga.



”PostUganda” on kontsert-etendus, kus emo võidutseb empaatia üle ja vastupidist teeselda on mõttetu. Kes julgeb üle võlli panna või otse võlli sisse panna, see tahab veel.

Nagu ikka.

my love!

Sunday, November 15, 2009

Mark Twain ütles ...


„When I was a boy of 14, my father was so ignorant I could hardly stand to have the old man around. But when I got to be 21, I was astonished at how much the old man had learned in seven years."

Wednesday, October 28, 2009

Seraphine


Film jutustab ilustamata, imetabase loo prantuse 19.sajandi naivistlikust kunstnikust Seraphinest, kelle looduslikest värvidest maalitud lõuendid olid erakordselt kirkad ning ühtlasi ka ebamaised, sarnaselt tema loomusega. Filmi saabki iseloomustada kõige paremini läbi Seraphine tegelaskuju - erakordselt siiras, otsekohene, ent samas etteaimamatu, sügav ning kütkestavalt kaasahaarav. Martin Provost on loonud vabalt voolava filmi ning Yolande Moreau on lihtsalt jumalik Seraphine rollis.


Oli värskendav.

Wednesday, October 14, 2009

Tõnu Õnnepalu 'Printsess'



„Ta sõi kiiresti ja alandlikult nagu koerad söövad“

„Filmides, mis mulle meeldivad on algusest peale selge, et see, mida tegelikult tahetakse, pole see, mida tahetakse. Kuigi see mida tegelikult ei taheta, tahetakse samas kõigest jõust.“

„Aleksandr muigas ja ütles, et arvatavasti elavad siin linnas ühed maailma kõige murelikumad inimesed. Neil on, mille pärast muretseda. Ja mida juurde muretseda. Nad on sunnitud. Nad on sunnitud ostma uue maja, sest praegun on nende ametikoha jaoks liiga väike ja ebamugav. Nad on sunnitud selleks pangalaenu võtma. Nad on sunnitud ostma uue auto, sest vana ei kõlba uue maja ette. Nad on sunnitud pügama ja kastma oma muru, sest muidu naabrid vaatavad. Nad on sunnitud sõitma puhkusele, milleks nad on sunnitud muretsema veel ühe pikapauto, sest tavalisse autosse ei mahu puhkusekraam ära. Nad on sunnitud tegema firmas lisatunde, sest neil on liiga vähe sissetulekut ja nad vajavad hädasti ametikõrgendust või nende firma rohkem sisse tooma hakkaks. Ja nad on sunnitud üksteise järele valvama, et keegi sellelt teelt kõrvale ei kalduks, või kui kaldub, siis ta välja heitma, muretsema selle eest, et ta ennast võimalikult halvasti ja süüdi tunneks. Õiged on need, kes muretsevad ja kes muret juurde muretsevad, nii et ikka kõigil muretseda oleks, et ei oleks tööpuudust.
See on orjade ühiskond ütles Aleksandr. Teisiti ja põhjalikumalt orjade ühiskond kui see, mis oli Venemaal. Ja pole kedagi, kes neile seda ütleks. Aga pole enam ka midagi, mis kinnitaks neile, et nad on õigel teel. See annab lootust.
Ja tekitab hirmu, lisasin mina.
Jah, valitsusedki on hirmul, kinnitas Aleksandr. Riikide peamine mure on, et majanduskasv ei aeglustuks. Nagu oleks tõepoolest vaja toota veel rohkem. Seda on raske ette kujutada, aga nii see on. Sest kui elu ei lähe paremaks, see tähendab, et asju ei tule juurde, siis hakkavad inimesed küsima, milleks nad orjavad. Sest praegu nad teavad, et nad orjavad selleks, et elu läheks paremaks. Kelle elu, pole tähtis. Et neil oleks pensionipõlves kindlustus. Et nad saaksid lõpuni osta asju ja muretseda puhkusereiside pärast…“
„Me pole ükski mitte sellepärast, et meil ei ole kedagi. Kellelgi pole kedagi. Üksi on need, kes jooksevad iseenda seina vastu. Kes arvavad, et kõik teised on seal seina taga õnnes ja vendluses koos, et tarvitseb vaid sellest läbi pääseda ja sa oledki nende hulgas, jagad nende rõõmuleiba…“

Saturday, August 29, 2009

Onu Tomi Onnike



Ametlikult esimene NO99 tükk, mis mulle tõsiselt vastu karva hakkas. Ei pugenud mitte kohe see maskeraad mulle naha vahele, ei puudutanud mind kuidagi, jäin vaid kõrvalt seirajaks. Meelde jäi ainult positiivses võtmes kõikide osatäitjate järgemööda jutustaja rollist läbikäik, deklameerides lõike 'Onu Tomi onnikesest' ja ehk ka lõpuvideo projitseerimine valgele linale, liigutades kaamerat linale lähemale, tekitades nii fokuseerimise efekti, aga seep oli ka kõik.

Friday, May 8, 2009

Umberto Eco - Critical Reading

  1. kodanikud kriitikud mõtlevad alatihti tekste impreteerides üle, otsides seoseid mida ei pruugi eksisteeridagi;

  2. raamatu kirjutamine on nagu malemäng. lõpp on enamasti teada, kuid kunagi ei tea ette kuidas sinna jõuad;

  3. roosi nimest teada raamatukogupidaja pime jorge oli lihtsalt algne nali ecolt, millest arenes edasi kogu ülejäänud raamatu tegevus ning alles romaani lõpuks kujunes temast mõrvar;

  4. ei maksa analüüsida naudinguid tuleb nautida naudinguid (raamatuid);

  5. mitte üle mõelda;

  6. elumõtet või tõde ei ole mõtet otsida, sest intepretatsioone on liialt palju, ei tea kunagi mis valguses on keegi midagi kirjutanud.

Tuesday, April 28, 2009

Monday, April 27, 2009

Vicky, Cristina Barcelona


Woody Allen ei ole just minu tavapärane tass teed, kuid Vicky, Cristina, Barcelona oma ülepingutatult emotsionaalsete karakterite ning stereotüüpidega inimsuhetes on lihtsalt briljantne.

Nohjah. Peab nägema.

Kirjutatakse - http://filmifriik.wordpress.com/2009/01/30/vicky-christina-barcelona/