Lepo Sumera loodud "Klaveripala aastast 1981" on siiani mu lemmik kodumaise helilooja loodud klassikaline teos läbiaegade, seda oma imetabase melanhoolse õrna jõulisusega. Olles kuulanud ka teisi Sumera teoseid on köitnud mind ikka tema omanäoline fantaasiaküllane muusika tunnetus, mis jääb pikemaks ajaks kaasa kumama. Just täpselt seda kaasatulevat kuma läksin otsima ka "Sisalik"-ust. Balletist, mille kirjutamist Sumera alustas hoogsalt 1987.a, kuid pöördeliste aegade tõttu jäigi see lõpetamata ning ei jõudnud kunagi lavale. Nüüd tähistamaks 75 aastat Sumera sünnist, kirjutas helilooja Märt-Mattis Lill säilinud käsikirjade ja visandite põhjal balleti lõpuni. Marina Kesler omakorda kaasajastas käsikirja ja seadis koreograafia.
Valmis sai kaasaegne ballett. Lugu viib vaataja kahte paralleelmaailma, ühelt poolt filmivõtete filmilugu ja teisalt filmi kõrval eksisteeriv päris maailm, selle keskmes Sisaliku peaosatäitja Tiina, kelle jaoks kaks maailma kokku kasvavad. Meelde tuli nii Aronofsky "Must luik", kus sündmustik jookseb vägagi sarnast rada pidi. On armastust, on intriigi, on reetmist, on traagikat.
Marina üllatas mind tekstilise osaga, mis oli sisseloetud Marko Matvere poolt, sõnateatrit balletis ei osanud ma oodata.
Lavakujundus ning kostüümid on Reili Evarti poolt saanud stiilipuhtad ja silma paitavad.
Muusikaline tervik oli hea, aga paraku ei leidnud ma sealt otsitud kaasa kumavat meloodiat seekord, mistõttu ka kogu kogetu jättis eelneva ootuse tõttu kahetise tunde. Kõike nagu oli, samas mitte päris seda mida otsima läksin.
Posts
