Arabella, mereröövli tütar

Ütled "Arabella, mereröövli tütar" ja silme ette kerib koheselt Peeter Simmi legendaarne film aastast 1982. Lembit Peterson Taaniel Tinana, Urmas Kibuspuu Aaduna, Inga-Kai Puskar Arabellana, siia juurde veel meite oma aja parimad Ulfsak, Kark, Kukumägi, Üksküla, Luik, Pärn ning muidugi Ilmar Tammur kokk Adalbertina. Täielik ilutulestik. Väga palju kõrgemale enam latti nihutada ei saa.

Nukuteatri oma Mirko Rajas võttis ka ette Aino Perviku loodud kurbilusa loo isast ja tütrest, tingimusteta isa-armastusest ning tüdrukust, kes keset kurjust ja ahnust säilitab oma puhta südame. Ka kõige karmima kesta all võib peituda haavatavus ning et valik "headuse" kasuks ei ole alati see kõige kergem tee. Kõik see sai välja mängitud, visuaal ja lugu kandsid, aga siin oli üks AGA, üks väga suur AGA - näitlejate rollidesse valik.

• Ott Aardam Taaniel Tinana. Piraadipealik, kes peaks kohutama ja õhkama ohtlikkust, jäi liiga pehmeks. Aardamlikult pehmeks, ei olnud seal vajalikku jõulisust, autoriteeti, no ei olnud mereröövli laeva kapten. Isaarmastuse osa mängis kenasti välja, aga piisavat kontrasti tema ameti karmusega. Ott on ju puhas Aadu ;)
• Alice Siil Arabellana jäi veidi liiga tuhmiks. Ootasin rohkemat energiat, trotsi ja seda erilist sädet, mis lausa põles filmi Arabella silmades. Kõik sai jällegi tehtud, aga ootasin põlemist, ehedat põlemist.
• Risto Vaidla lahendas Aadu igati kenasti ära. Ainult, et miks teda Taanieli rolli ei valitud!!!?

Lühkarid 1.0

Kinoteater lubas lühikesi ja ootamatuid lavalisi katsetusi. Lühisust oli, ootamatust veidi vähem, lava oli suur, katsetusi oli omajagu. Teatrit klassikalises võtmes ei pakutud, samas meelele lahutust jagati kulbiga. Muhelema ajas kohe mitmet puhku, aga sain ka korda kaks südamest naerda. Aitäh nende momentide eest!

Kõikse enam sobis andmeteatri osa, kus reaalajas publikult küsitud küsimuste järgi andmepõhised visuaalid linale kuvati ja Henrik Kalmet ning Mari-Liis Lill vastustest absurdseid korrelatsioone ja tõlgendusi otsisid. Tabav!

Näitlejate punt oli seekord meeldivalt tihkelt lemmikuid täis Kalmet, Lill, Sarv, Schmidt, Mägi, Pohla. Sama formaati lubati hooaja lõpuni pakkuda, seega hoian silmapiiril.

Bullerby lapsed

Lastekaitsepäeval oli Kiisa Rahvamajas pakkumisel Viljandi Laste- ja Noorteteater REKY nägemus Astrid Lindgreni imeliselt kokku kirjutatud Bullerby laste juhtumistet ja tegemistest. Raamatus on lugusid ikka omajagu, seega paratamatult on tulnud teha valik, mida võtta ja mida jätta ja kuidas kõik sujuvaks tervikuks lavale kokku põimida. Kohati nagu kergelt hüplik sai lugude vahetus, aga suures vaates jooksis lugu ikkagi mingit loogilist rada pidi.

Näitlemise osas oli ilmekust suti liiga palju minu jaoks, aga väikestele inimestele ilmselt parajalt. Nalja ja suhtlemist publikuga oleks rohkem oodanud.

Sisalik

Lepo Sumera loodud "Klaveripala aastast 1981" on siiani mu lemmik kodumaise helilooja loodud klassikaline teos läbiaegade, seda oma imetabase melanhoolse õrna jõulisusega. Olles kuulanud ka teisi Sumera teoseid on köitnud mind ikka tema omanäoline fantaasiaküllane muusika tunnetus, mis jääb pikemaks ajaks kaasa kumama. Just täpselt seda kaasatulevat kuma läksin otsima ka "Sisalik"-ust. Balletist, mille kirjutamist Sumera alustas hoogsalt 1987.a, kuid pöördeliste aegade tõttu jäigi see lõpetamata ning ei jõudnud kunagi lavale. Nüüd tähistamaks 75 aastat Sumera sünnist, kirjutas helilooja Märt-Mattis Lill säilinud käsikirjade ja visandite põhjal balleti lõpuni. Marina Kesler omakorda kaasajastas käsikirja ja seadis koreograafia.

Valmis sai kaasaegne ballett. Lugu viib vaataja kahte paralleelmaailma, ühelt poolt filmivõtete filmilugu ja teisalt filmi kõrval eksisteeriv päris maailm, selle keskmes Sisaliku peaosatäitja Tiina, kelle jaoks kaks maailma kokku kasvavad. Meelde tuli nii Aronofsky "Must luik", kus sündmustik jookseb vägagi sarnast rada pidi. On armastust, on intriigi, on reetmist, on traagikat. 

Marina üllatas mind tekstilise osaga, mis oli sisseloetud Marko Matvere poolt, sõnateatrit balletis ei osanud ma oodata.

Lavakujundus ning kostüümid on Reili Evarti poolt saanud stiilipuhtad ja silma paitavad.

Muusikaline tervik oli hea, aga paraku ei leidnud ma sealt otsitud kaasa kumavat meloodiat seekord, mistõttu ka kogu kogetu jättis eelneva ootuse tõttu kahetise tunde. Kõike nagu oli, samas mitte päris seda mida otsima läksin.

Minu jälg

Nüüd sai teatrikülastuse debüüt tehtud ka teise väikese inimesega, mõne kuu pärast kolmeseks viskava noorhärraga. Valituks osutus ikka Noorsooteater ja nende värskeim väikelaste lavastus "Minu Jälg". Klassikalist lasteteatri mõõtu etendust siin ei pakutud, peamine ei olnud sõna ega loogilist rada pidi kulgev jutustus. Hoopis kolm tegelast (Katri Pekri, Karl Sakrits ja Mirko Rajas) otsimas ja tunnetamas maailma läbi oma hetke emotsioonide, mis läbi joonistuste ja värvide ning helide ja tantsu hoomatava kuju said, muutes etenduse nii justkui unenäoliseks. Kogemuslikku laadi teater.

Olin üllatunud, et noorhärra kõike nii lummatult vaikides üksisilmi endasse salvestas, olles laval toimuvaga kaasas, peaaegu nihelemata. Etendus oli ju omajagu pikk, ~40 minutit. Kui pakuti võimalust lavale minna ja kriitidega ise jooni vedada suurtele valgetele poognatele, tegi see mehe pigem ettevaatlikuks, aga kriidi võttis siiski kätte ja jooned sai tõmmatud paberile, kui julgestus kõrval oli.

Algus on tehtud 😊