Suur rõõm, et Ojasoo ja Semper on leidnud jällegi tahtmist ja vahendeid teha kodumaisele publikumile maailma tasemel teatri produktsiooni. Neile omaselt ikka suurvormis, seekord ühendades omavahel üheks tervikuks erinevat liiki kunstivorme - teatrit, filmi, kontserti, luulet. Säilitades seejuures no99 teatri aegadest endale omaseks saanud käekirja. Kokku pandud nii öelda totaalne kunst on igati küps, ei ole miskit liiga palju, ega samas ka liiga vähe. Sõnaga - kvaliteettoode.
Looks on valitud Shakespeare 'Macbeth', lihtne ja toores tükk. Tänasesse päevakajalisse (sõda + valimised) konteksti täpselt ajatatud. Võim, võimujanu ja mis see inimesega teha võib. Lavastuse lehelt:
Inimesele naeratab õnn. Talle kuuluvad au ja kaaslaste lugupidamine, ta on jõudnud kaugemale, kui ta iganes oleks osanud unistada. Ja just siis läheb ta peast segi ning nõuab rohkem, veel rohkem.
Elu on lühike ja tunnustus ja heaolu peavad temani jõudma kohe. Kohe! Tõusku tema aujärg kiiresti, kasvagu tema troon kõrgeks ja varjutagu selle sära troonile tõusmise valu ja valatud vere.
Mitte igavest au ei ihka inimene, vaid sedasama käegakatsutavat, siin ja praegu. Võta, mis sulle kuulub! Haara võimalusest, enne kui see kaob! Astu üle kõigist takistustest! Ära kõhkle! Sest sügaval sisimas pesitseb kahtlus, et peale siinset aega ja aujärge ei tule enam midagi.
„Macbeth“ on lugu mehest, kes päästab lahti verepulma. Ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha.
Üks etenduse kõige mõjusaimad osiseid on kindlasti muusikaline lahendus, Estonia kontserdisaali lavale on säetud täiskoosseisus ERSO ja mängimisel on imetabaselt antud lavastusse sobitatud Lepo Sumera lummav looming. Elus muusika otse lavalt lisab etendavatale stseenidele, mida kuvatakse laval olevale ekraanile ohtralt väge ja mõjusust. Kuna istumiskohad olid meil keskrõdul, siis lavale vaade oli suuresti piiratud ning valdav osa etendusest jõudiski meieni läbi laval oleva ekraani. Sellega oli ka lavastajatetandem arvestanud, näitlejad mängisid suuresti kaamerasse. Nii tuli anda sisu kui emotsiooni suuresti edasi läbi näoilmete. Koheselt meenub Mait Malmsteni mängitud Macbethi ilme üleminek teeseldud rõõmust raevuks. Vägev. Üldse oli Malmsteni mäng äärmiselt naudinguline ning kokkumäng Macbethi naist mänginud Helena Lotmaniga võrratu.
Lavastuse creme de la creme moment oli aga Macduffi naise ja poegade surma saatmine, mida saatis võimas Lepo Sumera sümfoonia, meenutas väga pala aastast 1981, kuid oli nagu mõne kraadi võrra raevukam. Hanna Jaanovits Macduffi naisena suutis neis stseenides oma näos esile manada üllatuse, raevu, ahastuse, jõuetuse ja lõpuks minna laskmise kogu selle julmuse ja rõlguse juures. Imetabane mäng. Väga puges hinge ja tuli ka pisar, mida teatris juhtub pigem harva.
Selle stseeni juures jäi mind kriipima ainult väike küsitavus - alla 10 aastaste laste lavale toomine - hiline õhtutund, täiskasvanutest publikum ümber ringi pingsalt vaatamas, raske ja vali muusika, lämmatav riidesse mähkimine, surma temaatika. Kuidas neil see kogemus meenuma jääb ja kas uni ei saa rikutud?
Meeldis ka lavastuse lõpu lahendus, kus valkjas villases pesus näitlejad olid kõik koos laval ja võtsid mõneks ajaks sisse nii ühiselt kui üksi erinevaid poose, ilmeid mis seostusid mulle sõjaga. Karjed, püssimehed, kokku kuhjunud laibahunnikud, hirm, raev jne jne. Selline seisev pilt mida ekraanilt ekpsoneeriti jättis väga mõjusa mujle. Kogu õud jõudis nii paremini kohale. Äge.
Sõnaga suurepäraselt tehtud kvaliteet teater.
Posts
