Libahunt

Suure tõenäosusega poleks Von Krahli teatri viimaseks etenduseks jääv Kitzbergi klassika - "Libahunt" mulle programmi sattunud, kui mitte hea ristipoeg poleks mind ise esimest korda teatrisse kutsunud ja veel avalikule esikale. Loomulikult tuli minna ;)

Jalakas ning tekstiga abistanud Eelmaa jäid suuresti juba Kitzbergi poolt ettesäetud rajale ning mingit täiesti uut sisulist tõlgendust ei ole otsima mindud, ei teksti, ega sisuga. Ja see ei ole kindlasti etteheide. Näitlejate kõnemaneer on seatud aeglaseks, venivaks, isegi kergelt kohtlaseks kohati ning kui lisada juurde siia veel puine liikumine, siis joonistubki silme ette stereotüüp ajaloolisest orjarahvast eestlastest, väga tabav ja hästi tehtud. Teisalt jällegi on säenset kõnemaneeri jälgida paras piin, ehk siis suurepäraselt tuuma tabatud, aga raske jälgida.

Valgus ning üldisemalt visuaalne pilt on jällegi äärmiselt mõjusalt lahendatud. Eriti meeldis kohe alguses pimedas saalis lavale säetud aknad ning selle taga möllav maru ja välkuv äike. Lisaks siis veel töö kolmel teleri ekraanil, mis olid lavale erinevatesse kohtadesse paigutatud. Kui näitlejad ekraanide taha läksid või siis telefonidega end filmisid, siis lisati sinna visuaalseid elemente juurde või moonutusi nagu ikka videokõnes võimalik teha on. Väga priima lahendus ja lähenemine. Pöial Emer Värk ja Mihhail Makošin.

Osatäitmisi on sedapuhku keeruline hinnata, kuna isiklik sümpaatia kaldus ainukesele vabahingele, võrreldes teistega hea energiaga laval tuiskavale Tiinale (Katariina Tamm), teiste tegelaskujude aeglase soigumisega ei olnud isu kohe kuidagi kaasa minna ja ei oskagi neid seepärast objektiivse nurga alt ka hinnata.

Kokkuvõttes on Ktizbergi "Libahunt" ikkagi rusuv ja raskepärane lugu ja nii ka Von Krahlis lavale toodud, mitte just minu tass teed, kuigi visuaalne pool oli muljetavaldav.

Palle üksi maailmas

Üritus number kaks minna teatrisse väikese inimesega õnnestus juba tunduvalt paremini, kui esimene. Etenduseks sai valitud juba tuttav lugu 'Palle üksi maailmas', tuttav, kuna mingi vahe oli tegemist meie igaõhtuse lugemiselektüüriga ja nüüd vahetult enne etendust, võtsime veelkord lugemisse, et mälu värskendada. Samas võib kohe ära mainida, et täpselt üks-ühele raamatuga lugu ei jookse. Tuum ja sündmused on küll samad, kuid veidi erinevas järjekorras ning kastmes. Päris kõiki episoode ei ole sisse pikitud ja mõnda on natuke ümber mängitud. Kokkuvõttes mahub kenasti 30 minuti sisse ära. 

Lavakujunduslik pool on lahendatud suurte valgete tahukatega, mida vastavalt olukorrale siis üksteise otsa kuhjatakse, et tekitada valge ekraan, millele projitseeritakse kahuriga video joonistusest. Väga lahedasti lahendatud.

Sõnaga kogu kompott on haarav mudilastele ja meiega saalis olev publikum jälgis kõik suure huviga.

SERAFIMA+BOGDAN

Õnnestus eelmise aasta tegemata nägemine ikkagi lõppeks ära teha, ehk siis Kolkjal Ivar Põllu lavastatud Šerafima+Bogdan ette võtta. Vahur Afanasjevi romaan, millest lavastus ainest võtab sai loetud kolm aastat tagasi, nii palju kui ma oma mälu julgen usaldada, siis jookseb näidend mööda romaani põhisündmusi ja miskit juurde ei lisa ning ka ei tõlgenda, kui üks monoloog välja arvata, mida ma raamatust meenutada ei suutnud. Loomulikult on tehtud hulgaliselt kärpeid, aga ikkagi venitab kogu kogemuse pikkuseks koos vaheajaga kokku tublid ~4h.

Enne etendust, kavalehelt oli vägagi üllatav lugeda, et Uuel Teatril oli suuri raskusi mängupaiga leidmisel Peipsi äärsetes külades, käidi läbi erinevaid aedasid, rannaäärt, platse, kuid kui läbirääkima asuti, siis selgus, et Eesti teater ei olnud kohalike poolt oodatud Peipsiveerele. Lõppeks õnnestus Kolkjas jutule saada Peipsimaa Külastuskeskusega ja nii jõuti omakorda keskuse parkimiseplatsile ja sealt edasi juba võssa, mis lõppeks andis täiesti ainulaadse lavastusliku võimaluse nii kunstnikule kui lavastajale. Ehk siis Kristiina ja Ivar oskasid neile kätte mängitud kaartidega täiesti imetabase terviku kokku panna, jättes mulje, et täpselt nii nad algusest peale tahtsidki seda teha. Ses osas ikkagi täiesti fenomenaalne õnnestumine!

Ja kiidulauluga peab jätkama, vääääga meeldis etenduses romaani kaheks tükeldamine - Šerafima looks ja Bogdani looks, mis eraldati omavahel võsaga ning mida oli võimalik vaadata alguses Bogdani vaatest ühtepidi jooksvana ja siis Šerafima vaatest teisipidi jookvana või siis vastupidi, olenevalt kumba poole võsa istuma sind säeti. Mind istutati Bogdani poolele algatuseks, mis iseenesest sobitus tükki sisse elamiseks peaaegu ideaalselt. Peaaegu sellepärast, et Andres Mähari Bogdan ei olnud kuidagi ühes noodis minu loetud ja vaimusilma säetud Bogdaniga. nii välistes parameetrites kui ka sisemises põlemises, Mähar kindlasti alt lati ei läinud, aga minu jaoks seal ei olnud seda slaavilikust, rasputinliku müstikat ja särakat sees. Kui silma kinni panen, siis esimesena tuleb mul Bogdanina silme ette kodumaistest näitlejatest hoopis Ago Soots. Jaaaah, vot see oleks olnudki SEE puuduolev kirss kogu kogetus;)

Ilo-Anni Šerafima oli jällegi täpselt kõik see mis minu Šerafimas oli, see põlemine, see kannatamine, see viha, see armastus, see kättemaks, see särts, see plikalikus, see baabalikkus ja kõikse enam - NEED SILMAD! Täiesti imetabaselt tehtud roll ja nii ka teine poolaeg lihtsalt imes endasse ja läks lennates. Äge!

Kandvamatest kehadest kogu loos oli veel ka Priit Loogile usaldatud Raimond, kõik sai tehtud jällegi nagu peab, nagu Mäharilgi, aga no olemuselt ei sobitunud nii silutud välimuse ja pehmusega minu jaoks säensesse vägivalduri tüpaaži või siis hoopis ei mänginud ta minu jaoks piisavalt vastikuks Raimondit. Või oli see ka taotluslik ja ettekirjutet'!? Ei tea ju. Igal juhul etenduse kulgedes, hakkasin aina enam mõtisklema, et huvitav oleks näha Mäharit hoopis Raimondit mängimas, seasilmse eestlasena enda väiksust kehtestamas ses väikses maailmas. 

Kokkuvõttes kogu kunstline ja lavastuslik kompott oli suur õnnestumine oma erilisuses ja Ilo-Ann lihtsalt imetabane Šerafimina. Õnnestus teha väga imeline valik suve ainumaks teatrikogemuseks!

Lehman Brothers

Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr võttis ette Stefani Massini eepilise näidendi "Lehman Brothers", ratsis seda tavaliselt kahes jaos mängitavat tükki veidi, lisas omapoolselt tublilt hoogsust (jäädes nii kogukestvusega ~4h piiresse) ning avas sisu rahvalikus võtmes ning voila uus menutükk ongi Draamateatri repertuaaris jälle olemas. Ja tore, et on. On mida vaadata - palju perekonnalugusi, american dreami, kapitalismi ja riigi ajalugu, sutike juudikombestikku, kõik väga maitsekalt pakendeeritud. Viimase eest kestev aplaus Laura Pählamäele, kelle minimalistlik, samas range ja mõjus lahendus oli imetabane. Oli tunda raha lõhna.

Elus muusika lavale toomine bändi näol oli väga priima lahendus, lisas muidu rangele lavakujundusele elusust muusika näol. Pöial.

Kuldne meesnäitlejate koorekiht Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast erinevate põlvkondade Lehmane ja mõningaid kõrvalrolle tegema. Enam rohkem kindla peale välja minna vist ei saagi ;)

Kui tõrvatilka otsida, siis minu isiklikus vaates oleks võinud teise vaatuse palagan naiste rollide ja kostüümidega olemata olla, aga laiema publikumi huumorikonksu otsa saamiseks on see jällegi paratamatu võte. maitse järgi lühem.

Mõjusaim moment oli jäetud siiski lõppu,  kui kõik 3 Lehmani venda seisid mustade varjudena laval. Eepiline.

Vurr-vurr vurrkann

On jõudnud kätte aeg, kus on rohkem põhjust vaatamas käia ka väikestele inimestele mõeldud repertuaari. Esimesena tuli valikkuse Noorsooteatri "Vurr-Vurr vurrkann" päris pisikestele. Natuke oli etendust ka, aga põhiliselt ikkagi võimalust kohaneda teatriga. Minu teatrikaaslasel see kuigi sujuvalt ei läinud, kuna kogu etenduse pidas ta paremaks heli- ja valgusepulti vaadelda ja lavale toimuvale selja keerata ja ainult hajuti piiluda.

Tore oli, et kohe algatuseks selgitati, et on täitsa sobilik kui nuttu võib tulla, võib minna ridade vahele jalutama, võib ka saalist välja minna, vastavalt enda äranägemisele, kõik tundepuhangud on oodatud.

Lavalt pakuti nii sirmi ees kui sirmi taga tuttavaid tegelasi - loomi, lutte, mähkmeid, mänguasju, laulu, nuttu, kahte hoolitsevat lapsevanemat (Anti Kobin ja Katri Pekri) pisi-inimesega, isegi pisihiirt lubati kõigil silitada. Tore ja lõbus vaatamine üldiselt, Anti Kobin mängis veidi liiga lapsevanematele ja publikusse ehk, aga suures pildis see ei saanud häirivaks. 

Kes kardab Virginia Woolfi?

E.Albee klassikust õnnestus nüüd ära näha kolmas variatsioon, mida aegade jooksul Eesti lavalaudadelt pakutud on, seda tänu ERRi digiarhiivile. Kraaps ja kummardus, et kullafond nii kättesaadavaks on tehtud!

Seekord siis jälle Linnateater, aga aastast 1997, Madis Kalmeti taktikepi all. "Kes kardab Virginia Woolfi?" puhul tundub küll, et vahet ei ole mis aastal või kes lavastab või mis nurga alt või mis näitlejatega on see psühhothriller ja mitmekihiline mäng kokku kootud, alati on nauding garanteeritud. 

Ülle Ulla - Marthana oli väga priima, Raivo Trassi - George lahendus oli ajuti suti liialt teatraalne minu jaoks, Piret Kalda - Honey mitte enam suti vaid ikka päris nukulik juba ja Jaan Tätte - Nick oli väga Jaan Tätte ;) Samas kokkumäng toimis, eriti just Ülle ja Raivo vahel, mängiti minu arvates hästi üksteisele alla. 

Vahetult pärast etendust tekkis mõtte välgatus, et miks ei võiks olla just Martha või George roll see kõige-kõigem näitlejatele millest räägitakse, tavapärase Hamleti asemel ;)