Linnateatris lavastasid noored Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves klassikate klassikat - Dostojevski "Idioot"-i. Lähenemisenurk samas klassikaline ei olnud, tavapärasest erinevalt asetati loo keskseks tegelaseks hoopis romaanis kõrvaltegelase rollis olev, kuigi vägagi olulises, sünge ja erakordselt kirglik rikka kaupmehe poeg Parfjon Semjonovits Rogožin.
Nagu lavastajad ise seletasid, siis seda puhku ei otsinud lugu mängukohta, vaid otse vastupidi. Neile pakutud Toom-Kooli 9 hoone saal, oma minevikulisusega, kulunud räämasusega, teatava rusuvusega ja kerge kopitusega, tõukas lavastajaid ise just Rogožini rüppe. Elas ju teatavasti ka Dostojevski Rogožin oma kaupmehest isa suures, sünges ja pimedas ja vähese mööbliga majas. Läks ju ka see maja vägagi kokku Rogožini enda loomusega.
Lavakujunduslikult Kristjan Suitsu poolt lakke punutud köitepundar, mida erinevates olukordades väga osavasti ära kasutati, andis veelgi raskepärasusele juurde ning sümboliseeris ühtlasi ka seda tunnete kadalippu, mida Rogožin pidi läbi elama. Nii valguse- kui ka muusikaline kujundus täiendas suurepäraselt kogu tervikut.
Köitest veel. Eriti imetabaselt oli lahendatud lõpus kahe naise Nastasja ja Agalaja omavaheline verbaalne mõõduvõtt köitest kiikedel, kus emotsioonide keema minnes kasvas vastavalt ka kiikumise hoog, mis lõppeks kulmineerus vürsti vahele astumisega ja mõlemalt kiikujalt kätest haaramisega jäädes nii nende kahe tulise armastuse vahele. Mõjusalt lahendatud.
Suures plaanis on Elise Metsanurk dramaturgina jäänud Dostojevski kirjutet' liinile ja keelele truuks, Rogožini peategelaseks asetamine andis võimaluse välja kratsida muidugi suure osa orignaali sisust ning paljudest värvikatest tegelaskujudest. Siinkohal tuleb suuresti kiita Elise valikuid, sest minu jaoks kõik oluline, Rogožini karakterit defineeriv oli olemas. Ainult Totski tegelaskuju kirjutamine ihneks, ülemäära libedaks ja meelaks Nastasjat ihalevaks vanameheks, ei läinud kokku romaaniga ja see jäi mind häirima, kuna Dostojevski kujutas Totskit vägagi väljapeetud ja peene härrana, kes Nastasjat kartis ning üritas teda võimalikult peenetundeliselt noorele Ganjale mehele sokutada. Samas see ebakõla on pigemiti aga minu isiklik probleem, etenduse vaates see miskit ära ei lõhkunud, pigem andis võimaluse Ganja tegelaskuju välja jätta.
Näitlejate osas Simo Andre Kadastu ei veennud mind paraku täielikult Rogožinina, mulle meeldis küll kuidas ta oli lahendanud Rogožini mürgise naeru, kuid suures pildis jäi ta tegemine pehmeks, minu vaimusilmas on Rogožin tunduvalt süngema karakteriga ning kindlameelsem. Eriti arusaamatuks jäi lõpu eel Rogožini kõne vürstiga, sellises olukorras nii igapäevast intonatsiooni kasutada tundus kummastav nii mulle kui teatrikaaslasele, samas kui tahta mõelda siis psühhopaadi üks tunnuseid ongi ebanormaalses olukorras normaalselt käituda. Antud juhul oli see, aga vastuolus ülejäänud etenduses Rogožini kõnelaadiga.
Peeter Tammaru kolm lühikest kuid eriilmelist rolli oli väga suurepäraselt ja nauditavalt tehtud.
Posts
