Titanicu orkester

Torekurb.

Kurb, et ei õnnestunud Tapa vanas raudteejaamas RAAAMi Titanicu Orkestrit oma silmaga kogeda, aga tore on, et ERR annab võimaluse etendust järelegi vaadata ja siin on mida kogeda. 

Algus küll jookseb üsna mittemidagiütlevalt käima, konteksti sissejuhatav joodikluse osa jäi minu jaoks venima ja oleks võinud olla tunduvalt lühem. Samas tasapisi, kiht-kihi haaval hakkas aga tegelaste tekstist selge allegooriline filosoofia välja kooruma ja babahhti läks teemaks.

Reaalsusest eraldumiseks on kolm lihtsakoelist varianti - alkohol, religioon ja pidev tegevus.

Emmanuelle'i jälgedes - ahistamise abc

Suur šketside paraad, kõikvõimalikest ahistamise seonduvatest mänguruumidest. Mõned olid humoorikamad kui teised, aga kokkuvõttes ei läinud minu jaoks tööle.

Ema oli õunapuu

Kui teatrisse kehaliselt kohale minna ei ole võmalik, tuleb vajalik doos kätte saada tele vahendusel. Valikut on pakkumisel omajagu, loosi läks seekord Urmas Lennuki kirjutet' ja Vallo Kirsi lavastet' "Ema oli õunapuu". Lugu tulemisest ja minemisest, kahest vennast ja elust väikeses külas. Väga vahetu ja aus, mõne pisarakiskuja ja sama mitme turtsatusega, on palju ütlemata asju, samas ka hoomatavat hoolivust, mille väljendamisega toime ei tulda. Eriti loomuliku rolli teeb Tanel Ingi Peterina.

Üks meeldejäänud küsimine Peterilt - Mis sitta sa oled söönud, et nii tige oled?

Mobiilsed definitsioonid

Kolmas ülesvõte Tartu Uuelt Teatrilt - Mobiilsed definitsioonid. Kas see oli teater? Minu jaoks ei töödanud paraku küll mitte ühestki asendist.

Odysseia

Tartu Uus Teater tuli välja tõeliselt imelise ideega tuua praegusel ajal, kus paljud on koduarestis, oma mängukavast juba maha läinud etenduste ülesvõtted uuesti vaatamiseks. Iga nädal, täpselt üks, vaatamiseks üle voo kodulehelt. Fantastiline mõte ja suur-suur-suur kraaps ja kummardus Tartu Uue Teatri ees!

Esimesena oli pakkumisel minu jaoks Uue Teatri repertuaarist nägemata 5 aasta tagune Odysseia, vast tuntuim lugu antiiksest Kreekast. Oma lavastuses püsiti loost tuttavatel põhilistel liinidel, mida siis omakorda tänapäevastati ja tartustati ja lühendati. Tegemist oli osalusteatriga, ehk siis tagant järgi nüüd vaadates seda ehedust ja emotsiooni, mis bussidega mööda Tartut ringi sõites ning mööda Raadit rännates siiski läbi ekraani kätte ei saanud, aga siiski ootan juba uue nädala Uue Teatri etendust ;)

Dekameron

Aare Toikka VAT teatrist ja TÜVKA 12.lend võtsid ette kirjandusklassika - G.Boccaccio "Dekameroni", noppides sealt välja endale meelepäraste toonidega lood ning õmblesid sellest kokku kirju virrvarrilise terviku. Valdavas enamuses lugudes oli rõhu asetus ühte või teisipidi seksil, jättes kergelt nii suurteosest mulje kui keskaja Maajast. Toikka oli noortele igal juhul andnud kuhjaga vabadust ja uljust lustimiseks, kogu tükk jooksis ääretult hoogsalt ja kandvaid pause, et mõttega kaasa minna nagu ei tekkinudki, ilmselt polnud see ka eesmärk. Enamjagu karaktereid oli samuti üsna karikatuurses võtmes lahendatud, kindla tahtmisega humoreski teha ja publikumiga nii kontakti leida. Sel korral oligi enamus saalist täidetud keskkooli õpilastega ja kergelt märgatavat elevust oli saalis kohe ka tunda, kirjanduõpetajatel on nii jällegi veidi kergem kohustusliku kirjanduse materjali viia noorteni.

Minu jaoks oli täiesti oivaline jällegi Veiko Tubina loodud etenduse helipilt, ta muusikaline loome on pea alati ülimalt kaasakiskuv, jättes tunde, et ma nagu olen miskit sarnast kuskil varem kuulnud, kuid nagu ei ole ka. Priima.

Lemmik moment oli kindlasti etenduse lõpus südame tuksumise lahendus.

Gorge Mastromase rituaalne tapmine

Priit Pius valis enda lavastaja debüüdiks Linnateatris oma kaasaegse Dennis Kelly, 2013.a Londonis lavale toodud etenduse - 'Gorge Mastromase rituaalne tapmine'. Lugu ise just liiga keeruliseks ja mitmetahuliseks oma ülesehituselt arvata ei saa, küll võib seda nimetada aga kergelt thrillerlikuks moraali pajatuseks. Kui inimesel on oskus ilma silma pilgutamata valetada, ilma igasuguse süümepiinata teisi ära kasutada ja seejuures ka üle laipade minna kui vajadust on, siis kas on piiri mis ta peataks?

Etendus algab veidi pikale veniva monoloogiga lugudest Gorge (Märt Pius) varajasest elust, alates tema eostamise momendist kuni varajasse keskikka jõudmiseni. Küsitakse korduvalt kas Gorge õilis ja äärmiselt eetiline käitumine erinevatel momentidel oma elus - koolis tagakiusatud sõbra kõrvale jäämine, teades, et seeläbi ka teda põlgama hakatakse, üheöö suhtest tekkinud raseduse puhul tüdruku abordile minekule survestamisest loobumine, teades, et see lõhub ta suhte oma elukaaslasega, jne, jne, kas selline otsus tuleneb aususest või argusest? Kas see võib olla inimliku nõrkuse, nõrga inimese tunnus, kui pole julgust teha omakasupüüdlikku otsust vaid inimene otsustab kõlbelistest moraalinormidest lähtuvalt ja lepib paratamatusega, mida see otsus endaga kaasa toob? Dennis Kelly narratiivis on Gorge oma aususe vang, mistõttu jõutaksegi järeldusele, et ausus see ongi argus. Mul isiklikult on säense väärastunud järelmiga keeruline suhestuda, kui eelpool toodud episoodid Gorge elust veelkord ette võtta, siis minu hinnangul on tegemist selgelt julgusega mitte argusega, aga samas ma mõistan, et Kelly tahab oma vaatenurgaga seda hinnangut kahtluse alla seada, mis on hea, sest erinevad vaatenurgad rikastavad.

Tunnistan, et minu jaoks oli ikkagi lõppeks pettumus, pettumus just inimlikul tasandil, kui õilishing Gorge viimaks murdus ja oma senised põhimõtted kardinaalselt ümber hindas ning hakkas jõuliselt murdma teed mammona ja võimu manu. Loo mõttes ma mõistan säenset valikut, aga inimlikult on kahju, et Gorge murdus ja oma hinge müüs. Pettumust valmistas ka originaal lavastuse autori valitud stereotüüpne lähenemine - mõjukaks ja rikkaks on võimalik saada ainult läbi manipuleerimise ja valetamise. Tegelikkuses on tõenäosus üsna suur, et säense käitumisega kõrvetad sa näpud tunduvalt varem, enne kui päris tippu jõuad ning teisalt tippu on võimalik jõuda vastupidiselt ka aususe ja empaatiaga.

Kuigi ma lavastuse mõttelaadi ning põhimõtetega ei nõustu, siis ei häirinud see karvavõrdki etenduse nautimist. Priit on lavastanud üldjoontes väga suurepärase hoogsusega, kui alguse monoloog välja jätta, ja kerge põnevusega, mida on igati mõnus jälgida. Rollilahendused on ka väga-väga priimalt tehtud, eriti just Tõnn Lampi Gorge venna karakter Gel, see oli lihtsalt fantastiline - eluhammasrataste vahele jäänud inimese kerge närvilisus, samas kindlameelsus nüüd lõpuks miskit korda saada. Tõnnil tuli see ülihästi välja. Sjuppäär!

Hingede öö

Oppapaaa, see on miskit täiesti imetabast mida Labürintteatriühendus G9, Tartu Uue Teatri abiga Toomemäel Tartu Ülikooli ajaloo muuseumihoones ära teeb. Ons see üldse teater? Klassikalises mõttes kindlasti mitte, ei ole kohakindlat lava, ei ole publikumile ettenähtud istumist, ei ole isegi publikumi, aga on näitlejad, on rollid, on lugu, on lavastus. Ivar Põllu nimetab seda isiklikuks teatriks, ühe õhtu jooksul mängitakse ju ette 40 isikupõhist etendust, mis algavad iga kuue minuti tagant igale külastajale ise ajal ja kohas.

Tegijad ise nimetavad seda aga hoopis ruumirännakuks:

"Hingede öös" avaneb teatripublikul võimalus liikuda peategelasena läbi toomkiriku ruumide, tuhnida iseenda mäluruumis, kohata võõraid ja tuttavaid, aga eelkõige iseend praegu ja minevikus. Romaanist tuttavad stseenid, tunded ja tegelased on teejuhtideks ja abilisteks, kuid lavastuse autorite sõnul pole oluline, kas inimene on varem romaani lugenud. "See on teekond, kus sinuga juhtub erinevaid asju ja sa ei pea seda raamatu kontekstis mõtestama, kui sa ei ole raamatut lugenud. Aga kui oled, siis on super."

Mina ei taha seda kuidagi määratleda ;)

Aga Karl Ristikivi romaani "Hingede öö" otsustasin vahetult enne etendust siiski läbi lugeda, kuna kohustusliku kirjanduse programmis jäi see kooli ajal läbi töötamata. Peab tunnistama, et vaimustust see klassik minus ei tekitanud, nii kirjutamise stiililt (ettetaha vabandav) kui ka sisu osas mis jäi hüplevaks ja ei moodustanud mõistetavat tervikut. Samas nagu eelpool tegijate endi poolt mainitud, siis etendusel osalemiseks ei ole raamatu läbi töötamine kohustuslik, see annab mõnes momendis lihtsalt äratundmise väikese rõõmu.

Etendus algab tegelikult päev varem kui saabub sms tundmatult numbrilt, kus Agnes Rohumaa palub järgmisel päeval ajaliselt punktuaalselt olla Toome kohviku ees Tartus (olenevalt kella ajast võib kohtumisepaik erineda). Minuti pealt täpselt saabub sõnumitooja kirjaga, paberile pandud juhised viivad meid mõlemat Tartu Ülikooli muuseumisse toomkirikus, kus võetakse iga saabuv hing vastu väga familiaarselt nimepidi ja rännak võib alata. 

Lavastus keerleb ja pöörleb suuresti ümber surma. Küsitakse mitmeid filosoofilisi küsimusi nagu:

• kas üks inimene saab teist aidata?
• kas on elu pärast surma?
• kes sa inimesena oled?
• kui saaks ajas tagasi minna kas muudaksid miskit oma elus?

Kõik need küsimused jooksid minu ette üllatuslikult ning tunnetades nende sügavuse raskust, ei suutnud ma kohe puusalt miskit liiga mõistlikku vastu tulistada. Läksin lukku. Vajanuksin pisut rohkem seedimise aega, et sisulisse arutellu laskuda, samas aega siin etenduses pikemaks mõtiskluseks ei anta. Ühte pidi on see hea, tegevustik peabki ju karusellina edasi pöörlema, teisalt aga kahju, oleks ju intellektuaalselt huvitav neil teemadel võõraga veidi pikemalt pingpongitada. Arvan, et mõneti oligi mu eelhäälestus või siis teisalt just eelhäälestuse puudumine viga - ma ei lähtunud mängust, ei rebinud igapäeva olmest ennast piisavalt lahti, ei läinud etteseatud mänguga kaasa, vaid jäin oma tekstis näitlejatega liialt igapäevalisusse pärisellu kinni - tundes huvi nende tegemiste ja keeleoskuse kohta ;)

Takka järgi nüüd tagasi mõeldes oleks mänguilu huvides olnud vast põnevam vestlustesse mingis kindlas rollis sisse minna, aga ilmselt pole mus piisavas koguses spontaansust.

Peamine põhjus, mis "Hingede öö" kogetu nii imetabaseks teeb on detailideni läbimõeldud ja ajastatud etenduse logistika (ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada), mis viib osalejad läbi hulgaliste treppide ja korruste ja ruumide ja erinevate lugude ning äärmiselt efektsed, nutikad ja mitmet puhku üllatavad lahendused, mis ei ole sisse pikitud efektsuse eesmärgil per se, vaid annavad kogu kogemusele vunki juurde põimudes kokku ühtseks tervikuks. Meeldejäävaimad momendid olid:

• seltskonna fotograafi tehtud klõpsaka jõudmine raamitult, musta lindiga perekonnafotode vahele ja sellele eelnenud vaikuse mäng - surnud ju ei räägi reeglina
• lahkunu asemele lamamine ja surnulina all sõit mööda saali ning pastori ärasaatmise sõnad olid väikest viisi mõjusad
• teatrikaaslasega mõnda puhku kohtumine ning talle vee valamine kui ta lauas istus ja oli hetkes, milles olin ise viibinud mõned momendid tagasi
• oma hääle kuulmine lindistuselt
• ametniku Anttiga suhtlemine soome keeles ja naerma ajavalt absurdne olukord koristajaga, hetkeks olin ikka hämmingus, miks Solskjaer, miks nii tubli rahvasportlane, mida, kuidas?
• riidepuul mantli laskumine alla ühes tempos liftiga
• valguse ja varjude mäng toomkiriku müüridel

Sõnaga imetabane kogemus, mis jääb minuga veel pikalt.