Vanamuine ja Kalevipoeg. Karl Laumets otsustas oma lavastaja debüüdil need kaks Eesti mütoloogia tegelaskuju omavahel lõppeks kokku viia, ehk siis Kalevipoja teksti Vanemuises lavale tuua. Hästi tehtud. Sai veel teatriliidult selle hooaja (2018.a) parima lavastuse preemiagi. Tore kui ei peljata säenseid eestluse idenditeediga seotuid tüvitekste ette võtta ja neile uusi vorminguid anda. Veelgi toredam on seejuures kui suudetakse olla ka väljakutse väärilised ja etteseatud kõrgest latist varuga üle saada. Kolm tugrikut lähevad veel Karlile julguse eest jääda algupärase värsivormi juurde, mis võiks esmaemotsiooni põhjal tunduda raskesti jälgitav ning väsitav, aga hoopis vastupidi andsid värsid kogu etendusele just sobiva muistse ajastu fooni.
Tekstist veel, sisulise poole pealt. Kangelase kuvand, mis joonistub välja Kreutzwaldi kokku kirjutet' eeposest ei tekita küll ausalt öeldes minus mingit uhkusetunnet, pigem hoopis piinlikkust. Ei saa uhkust tunda sangari üle, kelle mõtlematusest tulenevad äkkvihahood ja kättemaksusööstud ja praalimisepuhangud lõpevad üldiselt traagiliste tagajärgedega nii tema kaasteeliste kui ka tema enda jaoks. Jõudu jagub, aga oidu väga mitte. Ses osas oss, mis oss. Samas ega rahvuseepost ka enam välja ei vaheta, tekst on tekst.
Üllatusena tuli, et nii mitmed teada tuntud kõnekäänud on samuti Kalevipojast pärit:
Isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes
Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada;Tänasida toimetusi
ära viska homse varna
Ära hõiska enne õhtud,
Kiida varem päeva käiki
Sarvist härga seutakse,
sõnast meesta sõlmitakse
Võlg on vanast võõra oma
Etendus algas Anu Lampi loetud jutustaja rolliga, kummastaval kombel rääkis ta esiti nõnda vaikselt, et kolmandast reast tuli teksti tabamiseks kõvasti kõrva teritada ja osa sõnu läks ikkagi kaduma. Teagi, kas oli tegu taotusliku lähenemisega, et saada kogu saali tähelepanu luues hiirvaikus ja valmisolek etenduseks. Igal juhul etenduse edenedes Anu häälejõud aiva kasvas ja enam arusaamisega muret ei olnud.
Rollide osas tegi huvitaima lahenduse Piret Laurimaa, ühelt poolt Lindana, tema tedrekanalik äkiline pea liigutamine oli lõbus ja erakordselt tabav. Teisalt põrgupiigana, ühtlasi oli see ka kogu etenduse humoorikaim hetk, põrgupiigade (Piret Krumm, Piret Laurimaa ja Marika Barabanštšikova) halamine oma raskest elust põrgus, kus Piret Krumm võttis nutujoru üles, olles eriti täpselt üle võlli minemise piiril ning Piret Laurimaa toetas igat riimi omapoolse kaasa koogutamise või ohkimisega. Kogu tekst oli nii perfektselt sünki viidud ja jaburalt naljakas, et turtsatasin tahtmatult. Väga lahe!
Karel Kuntseli tehtud tuuslar oma tuult meenutava liikumisega ning lömitavate ja kavalate ilmetega oli samuti väga hästi tehtud. Riho Kütsari rollid olid minu jaoks ülemängitud, et teha rahvale komejanti ja seega väga ei toiminud, eriti silma jäi üks hoogne lavalt ära marssimine. Milleks selline rõhuasetus!?
Lavastaja Laumets oli endale jätnud Kalevipoja rolli, huvitav otsus mängida ise nii peaosa kui ka lavastada. Vaadates vaheajal reklaampostreid siis pole samas säene praktika Vanemuises üldsegi mitte erakordne Kirvetüü ja Persona puhul teeb Ain Mäeots samuti nii lavastaja kui näitelja tööd, Naiste kooli puhul aga Priit Sandberg. Laumets teeb ausalt ka Kalevipoja ära, ainult tema kõhetu kehakuju ja ja mitte kõige selgem hääletämber ei lähe mitte Kalevipoja tüpaažiga kokku.
Lavakujunduslikult domineerisid süngemad toonid ning püstiaetud hööveldamata lauad sobisid ideaalselt erinevaid olustikke metsa, ahelaid, võsa, merd jne taustana toonitama.
Kokkuvõttes oli kogu kompott igati suurepärane.
Posts
