EV100 raames säeti Eesti Etendusasutuste Liidu eestvõttel Eestis tegutsevatele teatritele ülesandeks paari kaupa lahendada üks kümnend vabariigi saja aastasest ajaloost, koodnimega - 'Sajandi lugu'. Ühe paarina sattusid loosi tahtel kokku loomingulised kollektiivid vonKrahli teatrist ja Tartu Uuest Teatrist ning kümnendi liisuks tõmmati neile ränkrasked '40-ndad. Julgen arvata, et loosirattast tulnud paarilisega olid ilmselt mõlemad osapooled vägagi rahul, samas jällegi kümnendi rusuvus ning äng meie ajaloos ei olnud kindlasti lihtsamat sorti väljakutse. Teisalt mängis jällegi telg Tallinn-Tartu ning küüditamise temaatika kätte suurepärase raamistiku, millest isuga ka kinni haarati ning oivaline teostusvorm leiti.
Etendus algas orienteeruvalt samal ajal kahes erinevas paigas, Tallinna Balti Jaamas ja Tartu vaksalis, mõlema linna publikumile jaotati perroonil pileti vastu kätte kõrvaklapid ja suunati koos tavareisijatega liinirongile. Kui esiti mängis klappidest vaid kerget muusikat, siis nii kui rong paigalt nõksatas algas Mart Kolditsa lavastatud kuuldemäng. Kogu etendus jooksis küll ühes kümnendis, kuid hüples kahe teema vahel, ühelt poolt ajastukohased tegelikud ning fiktiivsed sündmused, teisalt aga Mati Undi romaani "Brecht ilmub öösel" tegevustik. Kuuldemängus oli niisamuti segamini põimitud mälestused, millist mõju omas teine ilmasõda, sellega kaasnenud okupatsioon ning küüditamine siinsetele inimestele, mida rääkisid peamiselt vonKrahli teatri ning lavaka lavajõud ning teisalt katkendeid eelpool mainitud Mati Undi romaani kangelaste omavahelistest vestlustest. Lugude omavaheline haakuvus oli olemas läbi erinevate vaatenurkade, kuis keegi seda kohutavat kümendit tunnetas ning koges. Kogu kuuldemängu osa andis suurepärase häälestuse ning fooni terveks etenduseks.
Nii kui rong jõudis Tapale sai otsa ka nö heliteater, mispeale kamandati kogu publikum perroonile, kuna lõuna suunalt tuleval rongil läheb Tapale jõudmisega rohkem aega kui kivilinnast, siis oli vaja see aeg kuidagiviisi ära täita, seega võtsid juhtimise üle Henrik Kalmet ning Maarja Mitt. Humoreski võtmes pakuti publikumile võimalust osaleda eepilise Eesti filmi massistseenides, rahva sekka olid veel end sättinud Tõnis Niinemets, Kristel Leesmend ning Maarja Jakobson, kes aeg ajalt lavastaja Henrikuga dialoogi sattusid. Antud lahendus, küll etenduse ülejäänud sisuga liiga palju ühist osa ei omanud, kui välja arvata viimane stseen - Henriku fantastiliselt välja mängitud Konstatin Päts teise korruse rõdult oma rahvale kõnelemas, kuid vahepalana oli igati lõbusalt lahendatud.
Edasine rullus lahti juba Tapa vaksalihoones, mis oli omakorda lavastatud Ivar Põllu poolt, enne seda aga oli veel vaheaeg, mille jooksul oli jooksul jagati teatrikülastajatele hernesuppi, anti näppu leivakäär ning tee. See väike paus andis hea võimaluse ahmida sisse raudteejaama ajaloolist õhustikku - vanad puidust vaksalipingid, võimsad sambad, kõrged laed, lahti koorunud värvi ribad, kerge rõskus, kõrged vanad uksed ja aknad - lihtsalt fantastiline. Kogu selle imetlemise käigus ei pannudki tähele, kui saali olid vaikselt imbunud Stalini ja Hitleri tegelaskujud ja etendus jätkuski nende omavahelise vestlusega ajast ja olust ning piiride jagamisest. Mõjus. Väga mõjus.
Edasi liiguti juba katkend katkendi kaupa ühest raudteejaama ruumist teise, mängiti vaheldumisi romaani sündmustikku kuis Brecht oma kaaskonnaga Soome oli pagemas, koos ajalooliste ja poliitiliste kildudega sama aja Eestist nagu näituseks Pätsi kirja kirjutamine, vangistuse momendid ning Maksim Undi tegelaskuju, kohati oldi ajalugu igal juhul vägagi loominguliselt tõlgendatud. Siia juurde veel Libahundi temaatikat ning peenelt ja humoorikalt lahendatud sõjaaja moeshow, mille kostüümid olid äraütlemata stiilsed. Viimases saalis mängiti ette etenduse lõppakord, kui Brecht oli oma kaaskonnaga jõudnud lõpuks Soome, Ella Woulijoki juurde ning seal kasesalus peegeldas oma tundmusi.
Sõnaga kokkuvõttes kõik toimis elamuse mõttes imetabaselt hästi!
Lisanüansina meeldis väga ka mitmetähenduslik kava esileht, kus BB oli kirjutet Eesti 100 sümbolitega 18 18. Nutikas.
Etendus algas orienteeruvalt samal ajal kahes erinevas paigas, Tallinna Balti Jaamas ja Tartu vaksalis, mõlema linna publikumile jaotati perroonil pileti vastu kätte kõrvaklapid ja suunati koos tavareisijatega liinirongile. Kui esiti mängis klappidest vaid kerget muusikat, siis nii kui rong paigalt nõksatas algas Mart Kolditsa lavastatud kuuldemäng. Kogu etendus jooksis küll ühes kümnendis, kuid hüples kahe teema vahel, ühelt poolt ajastukohased tegelikud ning fiktiivsed sündmused, teisalt aga Mati Undi romaani "Brecht ilmub öösel" tegevustik. Kuuldemängus oli niisamuti segamini põimitud mälestused, millist mõju omas teine ilmasõda, sellega kaasnenud okupatsioon ning küüditamine siinsetele inimestele, mida rääkisid peamiselt vonKrahli teatri ning lavaka lavajõud ning teisalt katkendeid eelpool mainitud Mati Undi romaani kangelaste omavahelistest vestlustest. Lugude omavaheline haakuvus oli olemas läbi erinevate vaatenurkade, kuis keegi seda kohutavat kümendit tunnetas ning koges. Kogu kuuldemängu osa andis suurepärase häälestuse ning fooni terveks etenduseks.
Nii kui rong jõudis Tapale sai otsa ka nö heliteater, mispeale kamandati kogu publikum perroonile, kuna lõuna suunalt tuleval rongil läheb Tapale jõudmisega rohkem aega kui kivilinnast, siis oli vaja see aeg kuidagiviisi ära täita, seega võtsid juhtimise üle Henrik Kalmet ning Maarja Mitt. Humoreski võtmes pakuti publikumile võimalust osaleda eepilise Eesti filmi massistseenides, rahva sekka olid veel end sättinud Tõnis Niinemets, Kristel Leesmend ning Maarja Jakobson, kes aeg ajalt lavastaja Henrikuga dialoogi sattusid. Antud lahendus, küll etenduse ülejäänud sisuga liiga palju ühist osa ei omanud, kui välja arvata viimane stseen - Henriku fantastiliselt välja mängitud Konstatin Päts teise korruse rõdult oma rahvale kõnelemas, kuid vahepalana oli igati lõbusalt lahendatud.
Edasine rullus lahti juba Tapa vaksalihoones, mis oli omakorda lavastatud Ivar Põllu poolt, enne seda aga oli veel vaheaeg, mille jooksul oli jooksul jagati teatrikülastajatele hernesuppi, anti näppu leivakäär ning tee. See väike paus andis hea võimaluse ahmida sisse raudteejaama ajaloolist õhustikku - vanad puidust vaksalipingid, võimsad sambad, kõrged laed, lahti koorunud värvi ribad, kerge rõskus, kõrged vanad uksed ja aknad - lihtsalt fantastiline. Kogu selle imetlemise käigus ei pannudki tähele, kui saali olid vaikselt imbunud Stalini ja Hitleri tegelaskujud ja etendus jätkuski nende omavahelise vestlusega ajast ja olust ning piiride jagamisest. Mõjus. Väga mõjus.
Edasi liiguti juba katkend katkendi kaupa ühest raudteejaama ruumist teise, mängiti vaheldumisi romaani sündmustikku kuis Brecht oma kaaskonnaga Soome oli pagemas, koos ajalooliste ja poliitiliste kildudega sama aja Eestist nagu näituseks Pätsi kirja kirjutamine, vangistuse momendid ning Maksim Undi tegelaskuju, kohati oldi ajalugu igal juhul vägagi loominguliselt tõlgendatud. Siia juurde veel Libahundi temaatikat ning peenelt ja humoorikalt lahendatud sõjaaja moeshow, mille kostüümid olid äraütlemata stiilsed. Viimases saalis mängiti ette etenduse lõppakord, kui Brecht oli oma kaaskonnaga jõudnud lõpuks Soome, Ella Woulijoki juurde ning seal kasesalus peegeldas oma tundmusi.
Sõnaga kokkuvõttes kõik toimis elamuse mõttes imetabaselt hästi!
Lisanüansina meeldis väga ka mitmetähenduslik kava esileht, kus BB oli kirjutet Eesti 100 sümbolitega 18 18. Nutikas.
Posts
