Ei saa öelda, et just liiga tihti oleks sättinud end sattuma Pärnu mnt. 5 hallist paekivist hoonesse hingehariduslikel eesmärkidel. Mõningased eelnevad kogemused on olnud traumeerivad ja tekitanud teatud eelarvamuse pakutava menüü osas. Kogenud aga suvel Saueaugu teatritalus Pääru Oja hingestatud mängu Ekke Moorina, tuli suurem tahtmine veel ja enam teada saada, kas see oli ühekordne sähvatus või on miskit rohkemat siin peitumas. Sõnaga, Draamateatri mängukava läbi hekseldades jäid silma kriipima enim 'Vennas' ja 'Hõimud', peamiseks mõjutajaks ikka infokild, et just nende kahe ülesastumise eest määrati Päärule eelmisel hooajal Eesti teatri parima meespeaosatäitja auhind. Usaldasin žüriid. Kahe vahel vaagides jäi sedant puhku peale 'Hõimud'-e paeluvam sisu ning hoogsam tempo.
Kohe stardis läkski tempo peale. Lavalt paistis kätte klassikalisele teatrile kohaselt dekoreeritud tuba, kergelt kulunud ja isikupäratud kostüümid, ülienergiline Tiit Sukk, perekeskne suheterägastik ja kirsiks veel välja lennutatud vägisõnad, mis ei sobitunud konteksti ning riivasid kogu olmestiku usaldusväärsust, ehk sisuliselt kogu pott, millega mul on draama puhul kõige keerulisem suhestuda.
Teagi, mis hetkest täpselt, aga ometi juhtus, et etendus hakkas minu jaoks tööle ja väga hästi tööle. Väga toimis Pääru ja Marta Laane tandem, mõlemate rolli üheks osaks oli vaegkuuljaks olemine, mis oli lahendatud oma hääletämbri muutmisega kergelt kähisevaks ja pisut katkendlikuks, olles samas piisavalt kõlav publikumini jõudmiseks. Julgeks arvata, et häälepaelad saavad ses osas rohkem kui korralikud vatid. Pääru tehtu perepoeg oli juba tuttavalt hingestatud ja sügav, kuigi oli tunda sarnasusi nähtud-kogetud Ekke Mooriga, aga seda ma ka osaliselt olin ju otsima tulnud. Niisamuti meeldis väga Marta jõuline kohalolek laval. Tõnu Oja ülesandeks oli mängida sapist, põhimõttekindlat, intellektuaalist pereisa. Tuleb tunnustada vanameistrit, härra on endiselt oma tippvormis. Kaie Mihkelson oli väga õnnestunud valik pereema rolli, ta otsis perekeskset harmooniat ja tasakaalu ja püüdis olla täpselt nii, et kõigil oleks hea olla, vaid korraks toimus pereemas murdumine kui lahvatas temas kirjanikuisiksus, kuid muidu oli üdini emalik nii oma liigutustes kui ka ütlemistes. Just säenset loomulikku emalikkust tõi välja ka mu teatrikaaslane, kes on ka ise juba täiskasvanud laste ema, tundes nii mõneski episoodis ära iseennast. Piret Krummi ja Tiit Sukki teha jäid perepoja ja -tütre rollid ja tehtud nad said, minu maitsemeele jaoks kergelt üle keerme.
Sisu osas oli hea näha lähenemist, kus ei koorunud välja ühte keskset läbinisti positiivset karakterit, kellele peaks vaataja jäägitu poolehoid tingimata kuuluma. Ajapikku ilmnesid kõigil tegelastel oma ilusamad ja mitte nii ilusamad küljed, mida hinnata ja mida laita. Nii inimlik. Nii aus.
Kohati läks sõnalises plaanis ka kõrvalvaatajale meeldivalt teravaks andmiseks, eelkõike hoolitses selle eest pereisa, kel oli kõige ja kõigi kohta kindel arvamine, mis sai esitatud suurelt jaolt kergema või tugevama sarkasmi võtmes ning niivõrd-kuivõrd intellektuaalselt võimalik, et see ikka aadressaadini kindlasti kohale jõuaks. Ühtlasi oli ta rohkem kui uhke kodus valitseva poliitilise ebakorrektsuse üle ja avaldas arvamist, et kõigist ja kõigest võib nalja teha, millele on mul keeruline vastu vaielda. Teisalt pereisa säene isiksus lõi keskkonna peres, kus kõik vaid paugutasid, olles pidevalt valmis end kaitsma uute irooniliste rünnakute vastu, lubamata nii siiral soojusel tekkida, mis lõppeks lõhkus kõige enam just lapsi. Pidevalt tuli olla rusikad püsti, selle asemel, et üksteisele toetust anda, siis kui seda tegelikult vajati. Ainuke, kes nägi ja mõistis ja tajus hinge oli vaegkuuljast perepoeg, vaikija. Tal ei olnud võimalik osaleda neis kiiretes sõnavalangutes, ta sai jälgida ainult ilmeid näos ja nende dünaamikat ajas, suutes nii aru saada, kas on miskit päriselt katki või on tegu järjekordse mänguga. Seejuures, aga ei pandud märkajat ennast tähele, temast läks tähelepanu mööda ja see sõi, ehk see ongi selle loo lihtsustatud uba, mõtlemapanev uba.
Pereisast lähtuvalt tekkis küsimus - kas peaks äkki kohandama oma isiksust järeltulevast põlvest lähtuvalt, et mitte neid lõhkuda iroonia, sarkasmiga, lasta õrnadel noortel isiksustel koorikut kasvatada. Samas kas peaks niimoodi endaga vastuollu minema? Mnjah.
Üks äratundmise moment tekkis ka vendade omavahelises suhtes, vanema vennana on võimalik võtta alateadlik vastutus noorema ees, võib olla täpsem oleks isegi öelda lapsevanemlik vastutus ja hoolitsus, millega kaasneb omakorda ka vanemlik raskus vennast lõppeks lahti lasta ja lubada tal ise oma tiibade siru ulatust proovida.
Sõnaga hing sai suurepäraselt haritud mitmes võtmes, kraaps ja kummardus ning loogilise jätkuna tuleb nüüd ette võtta siis Vennas.
Posts
