Youth | Noorus | La giovinezza

Numbriliselt siis teine nägemine Paolo Sorrentino-lt, esmane tutvus oli paari aasta tagune 'La grande bellezza'. Härrase käekiri on olnud nende kahe tegemise puhul üsna ühene - on vanaldusele kalduv härrasmehest intellektuaal ja teda ümbritsev igapäevasus, mille rahulikku kerimist vürtsitab aeg-ajalt vaimne ja kohati terav dialoog.

Antud filmi puhul sümpatiseeris mulle tegelikult väga filmi rütm ning kaadrite sügavus, ei olnud tormlemist, kulgeti äärmiselt rahulikus voogamises, kuigi peategelast ümbritses samal ajal tavapäraselt erakordseteks sündmusteks tituleeritav tohuvabohu, siis säense elukogemusega inimese jaoks oli see tegelikult tühisus. Kas oli tegemist lähedaste tragöödiaga või erakordse austusavaldusega või kohtumisega, need ei omanud enam tavapärast emotsionaalset erutust paljunäinud ja -kogenud inimese jaoks. Torkis veel vaid isiklik tühisus, kas noorusaegadel oli üks parimatest kamraaditest lähedastes suhetes olnud tema silmarõõmuga või mitte. 

Sõnaga igati suurepärane vaatamine.

Harper Lee 'Tappa laulurästast'

Ametlik sõna raamatupoodide lehtedelt:

Raamat põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui 30 miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), see võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962. Nelle Harper Lee sündis 1926 Alabamas. "Tappa laulurästast" jäi tema ainsaks romaaniks.

"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.

Lugemine oli tõepoolest mõjus, kuid eelpool mainitet' rassiprobleemid ning klasside vahelised lahkhelid ei olnud mõjususe põhjusteks, pigemiti jäid need minu jaoks tervet lugu läbivaks alltooniks. Mõjus oli inimlik tasand ja viis, kuis üksik vanadusele kalduv isa, oma kahte last, varateismelist noorsanti ja poisilikku 7-8 aastast tirtsu, niivõrd mõistvalt ja targalt ja usaldavalt kasvatas, et see oli lausa hirmutav, mis kõrgustesse lapsevanemalikus vaates latt viidi.

Mõjusamgi veel oli kuis lapsed säensele lähenemisele vastasid, puhtaima siiruse ja usaldusega, seda oli ilus, väga ilus lugeda. Ilmselgelt aitas kaasa ka, et lugu on kirja saanud just selle sama 7-8 aastase tirtsu kirjelduses, kuis tema elu tajub ja see oli liigutav. Liigutav, kuid samas ka füüsiliselt hingemattev ja rusuv. Mind jäi vaevama küsimus, kuis ja kas üldse on võimalik mitte lämmatada noortes inimestes pulbitsevat idealismi?

Raamatus oli mitmeid momente, kuid eriliselt jääb meenuma üks ütelung: "Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid."

See mõte tekitas mul koheselt paralleeli mu enda vanaemaga, kes varajasest noorusest peale on mulle sama tõde korranud ja korranud, kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis võib raamatust leida teisigi paralleele advokaat Finchi ja vanaema kasvatuslikes meetodites, mis pani mõtlema, et eakamad inimesed tabavad pahatihti lastega läbikäimise nooti paremini kui nooremad.

Christopher McDougall - 'Born to Run'

Lugemine hea kannatusega jooksulembudele, kes suudavad esimesed ~30 lehekülge kõikidevõimalustemaalikku paugutamist vastu pidada, need leiavad kaasakiskuva ja inspireeriva lugemise, jooksmisest kui elufilosoofiast. Puhas nauding.

Huvitava uue teadmisena sain tutvuda teooriaga, et põhjus miks homo sapiens oma füüsiliselt igast aspektist arenenumast kaasliigist neandertaallasest erinevalt välja ei surnud, peitub kestvus jooksmises. Nimelt oli tolle aja inimesed suutelised saakloomi surnuks jooksma kui nad vaid koostööd tegid. Tegelikult on nad seda võimelised tegema tänase päevani, kui vaid õiget meetodit kasutaksid. Kuidas see võimalik on? Peamine põhjus peitub hingamises. Loomad suudavad hingata vaid korra ühe sammu kohta ning reguleerivad oma keha temperatuuri vaid läbi suu ja keele, mistõttu peavad ülekuumenemise vältimiseks tegema jooksmisel tegema aeg-ajalt pause, et keha temperatuuri maha jahutada. Inimestel, aga seda vajadust ei ole, kuna puudub tihe karvkate ning nahk teeb oma töö kehasoojuse reguleerimisel ära, läbi higistamise viiakse kuumus kehast välja, ehk nii kaua kui inimese kehas on piisavalt vedelikku võib ta ka teoreetiliselt joosta, mistõttu on jooksuline vastupidavus suurim loomariigis, ehk parem kui kasvõi hobustel, mida on ka pikamaa jooksuvõistlustel katseliselt tõestatud.

Üks mõte veel:

Te ei lõpeta jooksmist, sest jääte vanaks, ütles alati Dipsea Deemon. Te jääte vanaks, sest lõpetate jooksmise.