Tuesday, May 31, 2016

Aadam ja Eeva


Peab tunnistama, et teatrite väisamisetihedus on tuntavalt langenud alates eelmise aasta teisest poolest, kerides läbi pakutavat menüüd sest ajast, siis pole leidnud nii tihti enam isutavat materjali. Endisaegsed lemmikud vonkrahl ning no99 on tõstnud kunstilise lati piisavatesse kõrgustesse, et mul õnnestub üsna harva sealt üle hüpata ning naudinguga hinges saalist välja astuda, ei evi seda Avingoni pädevust lihtsalt. On olnud ka erandeid nende kahe teatri repertuaaris, kuid tendents on selgelt muutunud võrreldes aegadega, kui teatri enda jaoks avastasin.

Nüüd tagasi mõtlema hakates, olen sattunud hoopis enam viimasel ajal VAT teatrisse ja hoidnud ühtlasi Rahvusraamatukogus pakutaval "kätt pulsil", kuna kogetu on olnud senini üdini nauditav, nii on ka isu aiva kasvanud. Nauditav on nende kahe väikse black-boxi intiimsus, leidlikud igapäevastest vahendidest loodud lahendused kostüümides kui ka lavakujunduses ning intentsiivsed kehalised etendused, kus palju antakse edasi mitte teksti vaid näomoonutamise ja kehaplastilisusega. Jah, VAT teater on mu lemmik hetkel.

Nii nagu eelpool kirja sai, siis täpselt need elemendid olid ka viimatises kogetus 'Aadam ja Eeva'-s olemas. Tegemist oli vormiliselt küll ballettiga, kuid tantsuline osa oli siiski jäetud ballettikoolita näitlejatele VAT teatri trupist ning paarile külalisele. Ilmselgelt pole ma mingist asendist tantsu, veel vähem balletti ekspert, kuid oli raske mitte märkamata jätta balletti lennulisuse asendumist tantsijate sammudes töntslikkusega, mis samas tehti küllaga tasa püüdlikuse ning eneseirooniaga - "jah, me teame, et me ei ole baleriinid, aga me teeme seda ikkagi" - mis oli parim lahendus ja igati nauditav ja lõbus vaatamine. Väga priima.

"Aadam ja Eeva" lugu ise on samavana kui maamuna ja algab samuti üsna täpselt nii nagu kunagi on kirja saanud - maailma loomisest, mis on aga lahendatud üsna humoorikalt läbi algosakeste esitise kaootilise, kuid siis aina mõtestatuma liikumise, jõudes välja tegeliku evolutsioonini, mis ei ole enam väga piibellik. Ehk päris algus ning üldine motiiv on küll traditsioonilised, kuid üsna mitmeti jooksevad järk-järgult sisse ootamatud, kuid igati tervitatavad ja värskendavad pöörded, mis keeravad teada-tuntud süžhee pea peale. Sõnaga - lugu muutub igasmõttes inimlikumaks ning päädis tõdemusega, et inimestel tuleb otsustamisepäitsed omale haarata, mitte lähtuda ainiti ühest või teisest äärmusest. Tuleb aru saada, mis on parim talle endale ja nii ka toimida.

Näitlejatest eristus minu jaoks selgelt jällegi Ago Soots, kellest on kujunenud üks lemmikuimaid näitlejaid üldse, tema füüsis, jõud, kehaplastilisus ja kehstumisevõime on lihtsalt imelised. Ilmselt kui tegelaskujuks on kurat, siis on mänguruumis piiride nihutamiseks rohkem ruumi võrreldes teiste karakteritega, kuid igal juhul tulid antud rollis kõik Ago tugevused välja ning kurat oli vägagi kuratlik vaatamine. Väga priima jällegi.

Sõnaga oli hea vaatamine ja kindlasti töötan VAT teatri sügise kava läbi.

Wednesday, May 11, 2016

Mari Sajo - 'Jäljed'


Raamatu ridade vahelt õhkab valusat raskemeelsust. Ühe neidise loo läbi on need kannatused ja väntsutused, mida ingerisoomlaste üleeelmine põlvkond teise ilmasõja aegu pidi läbi elama, kirja saanud. Ehk kui selle rahvuse käekäik kõnetab, tasub lugemine ette võtta.

Tutvustus:

Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusaid mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus. 
Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni ...