Vertical Limit

Järjest jooksid sisse alpinismi sisuga filmid ja kuidagi tundus, et võiks ka Vertical Limit-i üle kaeda, võrreldes Everestiga pole paraku ajaproovile see tegemine vastu pidanud ja võrreldes 'Touching the Void'-iga jäi sisuliselt lahjaks.

Roar | Möire

Kinokunsti osas on mitmete hooaegade vältel ikka üht koma teist jõudnud naha vahele koguneda, seda üsnagi eripalgelistest vormidest ja seinast-seina kvaliteedis, mille tulemiks on tänasel hetkel olukord, kus üllatusmomenti või veelgi enam pahvistust saab kogeda harva, liiga harva. Rõõm on muidugi suur, kui see moment ikkagi lõpuks kohale jõuab, sedant puhku siis aitas kino Sõprus, pakkudes Noel Marshall-i 'Möire'-t, no miskit nii absurdset pole tõesti õnnestunud varem kaeda. Stsenaariumil ning näitlejatöödel suurt mõtet peatuda ei ole, samas teha projekti oma perega (Noel Marshall oli filmimise ajal suhtes Tippi Hedren-iga ning nad moodustasid kolme lapsega omamoodi kärgpere) Aafrikas, elades koos 70-e kiskjalise kaslasega igapäevaselt - no ei ole võimalik. Ometi on ja see ongi sisuliselt ainuke põhjus, miks seda filmi tasub vaadata.

sugu N

Otseselt sotsiaalsest kriitikast ajendatud teatritükke on kuidagi väheks jäämas või ei oska neid enam üles leida. Jah, no99 endiselt künnab sama põldu, kuid nüüd juba säensel platool, kus hapnikku hõredalt ning vaid valitud seltskond tunneb end sääl mugavalt või siis peitutakse maski taha, mis tagab näilise mugavuse. Igal juhul on need kõrgused jäämas kaugeks. Muidugi on ka veel Tartu Uus Teater. Samas tervitan rõõmuga projekte, mis on panevad näitlejad ise tiksuma, ehk teemad, mis neile korda lähevad, ses osas on kindlasti Mari-Liis Lill olnud äärmiselt eeskujulik. Esmaselt meenub kindlasti kõne Riigikogu puldist ning siis veel kahe teatri ühisprojekt Varesele Valu ja Harakale Haigus, kus peatus tehti deprsessiooni teemal. Kipun arvama, et ka antud projekti vedur oli just eelpool mainitet neidis, kuna kogu pakutav tervik on üsnagi mariliislillelik, hüplik, kergelt närviline, kuid oma kindla sõnumiga. Ettemängitud utreeritud episoodid olid üsna õrnalt omavahel kokku traageldatud ja jätsid mulje kui ühe kirjaniku novellikogust - mille resümee esitas etenduse alguses Mari-Liis oma monoloogis, ehk siis valitud statistika ja dogmad. Arusaamatuks, isegi häirima jäi ses sõnumis lõik - kui Teie ei diskrimineeri ja Teid ei diskrimineerita, siis ei tähenda see, et diskrimineerimist pole olemas, samamoodi nagu Te toidate oma last, siis see ei tähenda, et nälga pole olemas. Igati nõus, aga  kui nüüd paralleeli edasi mõelda, siis kas teadvustades endale nälga peaksin ma hakkama oma last teisiti toitma. Minu jaoks ei ole siin selget vastust. Ehk kuidas jõuda tegudeni? Minu isiklik soovitus lähtub statistikaameti analüüsist - naised küsige rohkem palka! Täna erineb Teie palgaootus meestest viiendiku võtta, uskuge endasse ja küsige enam! Loota, et varaküpses kapitalistlikus mudelis väike ettevõtja esmane initsiatiiv on palgatöötajat rahuldada on naiivne ja siin ei ole demograafilistel omadustel suurt vahet. Mängib number kasumireal. Ses osas ei maksaks ka ettevõtjaid nahutada. Sõnaga - loodetavasti andis Sugu N nüüd naistele rohkem julgust, enesekindlust olla ka palga läbirääkimistel otsekohesemad.

Kuidagi mammona keskseks läks see muljetus, ehkki etenduses oli ju ka palju muud, kuigi jah valdavalt tumedat tooni huumorisse mähituna - naiseks olemise võlu ja valu. Kummastavalt kombel jäi see valu domineerima ning tekkis tõesti mure sugu N-i pärast, kas tõesti on see elu ainult Kolgata rada, kus rõõmu on nii napilt kui üldse. Tahan igal juhul selles kahelda. Eriti mõjuvaks sai kogu tulevärgi juures Ursula monoloog, tasasel häälel jutustatud lugu oli mõjus, mõtted läksid oma emale, mis kõik on ka tema läbi elanud ja ohverdanud ainult oma laste nimel.

Igal juhul kraaps sugu N-i ees, jääme sugu M-i ootele.