Hardo Pajula – „Majanduslik inimene ja poliitiline loom“

Üks ilus jutulind pajatas nii mõndagi head Hardo Pajula uusima suletöö kohta, olevat teine tarkust täis, mis esmalugemisel ei pruugi kõik kohe külge hakata ja nõudvat uuesti-ja-uuesti läbitöötamist. Nii ka suuresti on. Raamatu esimene kolmveerand on sisuliselt sissejuhatus, lugeja ettevalmistus, seletamaks olukorda kuhu tänaseks arenenud maailm majanduspoliitiliselt jõudnud on ja mida ajaloo näidete varal edasiselt oodata võiks. Raamatu tekst on hardopajulalikult hüplev nii ajaloolisel teljel kui ka käsitlevate teemaarenduste osas, nõudes mõtte hoomamiseks teatuid baasteadmisi, eelkõige just Vana Maailma kujunemisloost.

Suutes aga härrase Pajula öeldu ära seedida ja kinnistada, annab see üsna tubli panuse tajumaks ümbritsevat suuremas pildis, makropildis. Ei tee üldse paha omada antud eksemplari riiulis, et sobival hetkel mõned asjad üle vaadata.

John Gray – „Üks asi, mida me 1978. Aastast saadik õppinud oleme, on see, et globaalne demokraatlik kapitalism on sama saavutamatu elukorraldus kui üleilmne kommunismgi. Nad on mõlemad variatsioonid püüdmatu tuhandeaastase rahuriigi teemal.“

John Gray - „Suur osa moodsast meditsiinist eitab patoloogiliselt surma ja peegeldab seega laiemat kultuuri, mis ei suuda endale tunnistada, et niisamuti, kui on võimalik surra õnnelikult, on võimalik lasta ka oma hingel mõttetus pikaealisuses närbuda.“

Frank Knight – „Tavaline inimene ei taha tegelikult mitte oma olemasolevate vajaduste rahuldamist, vaid uusi ja paremaid vajadusi“

Tõnu Õnnepalu – „Riik pole enam see kõiki meie tegemisi kortsus kulmul jälgiv big brother, vaid pigem big mother, kes peab appi tõttama kõigile hädalistele, üles aitama kukkunuid, puhuma iga muhu peale ja pakkuma varju ja süüa neile, kellel on külm ja kõht tühi.“

Ivan Illich – „Täna on omaenda surma korraldamise eest kõige paremini kaitstud kriitlises seisundis olev haige, ühiskonna käepikenduseks olev meditsiinisüsteem otsustab, millal ja pärast milliseid alandusi ja kannatusi tal surra lastakse.“ 

SS-Obersturmbannführer Max Aue, Jonathan Littelli romaanist „Eumeniidid“ – „Kui te olete sündinud maal ja ajal, mil mitte üksnes keegi ei tule teie naist ja lapsi tapma, vaid keegi ei nõua ka teilt, et te teiste naisi ja lapsi tapaksite, siis tänage jumalat ja elage rahus. Aga pidage alati meeles: Teil on lihtsalt rohkem vedanud kui mul, ja see ei tee teid veel minust paremaks. Sest nii pea kui te nii arvate, olete te juba ise ohus“.

Hardo Pajula – „Kaks ja pool tuhat aastat Läänemaailma majanduslikku ja poliitilist ajalugu on olnud suurel määral sõdade pidamise ja rahastamise ajalugu. Muutused militaartehnoloogias ja relvakonfliktide finantseerimise viisides on põhjapanevalt mõjutanud rahvusvahelisi ja siseriiklikke jõuvahekordi ning määranud sel kombel ära erinevate ajalooepohhide põhilised tunnusjooned.“

Hardo Pajula – „Põhimõtteliselt ei erinenud Euroopa koloniaalimpeerium Ateena mereliigast, Aleksander Suure vallutustest ega Rooma keisririigst. Paraku jagas ta sellisena ka kõigi eelkäijate saatust: mingis punktis kasvatas järgmise hõimu või rahvakillu alistamine rohkem vallutaja kulusid kui selle tulusid.“

Hardo Pajula – „20. Sajandi esimesel poolel tuleb Euroopa hegemooniale aluse pannud koloniaalkord koju kummitama. Nii Hitleri kui Stalini orjalaagrite eeskujuks on Euroopa kolonisaatorite alamrasside ohjeldamiseks mõeldud kontsentratsioonilaagrid. Kommunistlikud ja fašistlikud režiimid toovad orjatöö mitme sajandi järel Vanasse Maailma tagasi ja sellest barbaarsest tagasilangemisest vapustatud Euroopa sõjajärgse eliidi jaoks saab antirassismist ja –kolonialsmist uue ilmakorra moraalne nurgakivi.“

Mad Max - Fury Road

Vana hea Mad Max-i uustegemine on võimsalt lahendatud märulifilmi võtmes, tubli kaks tundi järjest hollywoodylikku hea-ja-kurja võitluse tulevärki, madmaxilikus maailmas koos kostüümide, masinapargi ja liivaväljadega. Tuum jääb selle kõige kõrval ilmselgelt tahaplaanile, samas kas on ka mõtet juba kord öeldut üle-nämmutada. Ehk meelelahutuslikuks plaanis päris priima vaatamine.

Mi grande familia

Espanjoolidelt väga priimalt õnnestunud heatuju film, mille keskmeks on pere ja pereideaalid. On draamat, on ohverdusi, on pisarat, kuid ennekõike on tervistavat huumorit. Moraaliks – lähedase õnn on isiklikust heaolust tähtsam, igas situatsioonis ei tahaks selle mõttega nõustuda, kuid film esitab ses osas üsnagi veenva argumendi. Kompotikirsiks vahukooretordil oli noor neidis - Sandra Martin.

Roukli

Hooandja rahastuse kogunud Veiko Õunpuu piblistlik rännak oli stilistikalt vormiliselt ühelt poolt lahedalt toores – just oma kaamera hüppavusega, eriefektide primitiivsusega kui ka olustiku askeetlikusega, teisalt kogu see toorus oli väga väljapeetult ning tundlikult välja joonistuv, mängides nii kahe äärmuse piiril ja jättes tugeva sarkastilise maigu manu.

Sisu osas jäi mulje, et kulgeti piblistika ja apokalüpsise radadel, võib olla ka kuskil mujal, mida ma hoomata ei suutnud. Igal juhul jäi see kulg minu nupule kaugeks ja arusaamatuks.

Ülesastuvate näitlejate plejaad oli koduvabariigi kontekstis rohkem kui esinduslik, Õunpuul oli õnnestunud ka rollid väga selgepiiriliselt paika sättida, mis andis suurepärase võimaluse kõigil särada. Kedagi eriliselt välja tooma ei hakka, nauditavad olid kõik.