Amores Perros

Alejandro González Iñárritu-lt on juba nii palju hääd nähtud, et oli tahtmine kogeda ka varajasemat härrase loomet. 'Amores Perrps' ehk 'Love's a Bitch' koosneb kolmest eraldiseisvast loost, mis mingil hetkel omavahel põgusalt põimuvad. Igati hää vaatamine.

Everest

IMAX ei olnud miskit eriskummalist, samas film oli täitsa õpetlik.

Kõnts

no99 on teater, mida olen külastanud oma hinge harimise programmi jooksul kindlasti kõikse enam, selle on ilmselt tinginud esmased kogemused no99-ga, mis olid pea eranditult alati puhas nauding ja kui tõde tunnistada, siis nüüdki leiab üle mitme etenduse taas mõne eheda pärli, ainult, et selle pärli leidmise tihedus on ajas aiva pikenenud. Teagi, kas on isiklik köögi eelistus muutunud või on hoopis peakokad Avignoni köögi suunas liialt kiikama hakanud. Mnjah. Igal juhul oli keeruline viimatisest kogetust miskit hääd välja noppida ja teatritoolil istumine oli üks lõputu küünlapäev. Kui nüüd pigistada, siis positiivselt meenuma jäi:

• emotsionaalne elevantide marsi imiteerimine etenduse lõpu osas;
• vanadust sümboliseeriva mantra soigumine - lamada, end täis sittuda ja pesta lasta.

Lisaks hakkasin mõtlema etenduse ajal, kui lavakas on igale lennule ettemääratud õppejõud, siis selle õppejõu käekirjast ja tahtmisest sõltub juba täitsa otseselt millise näoga ja tulevikuga näitlejad välja tulevad teatrikoolist, paljud näituseks käesolevast Ojasoo lennust peaksid sobituma Endlasse, Ugalasse, kuigi just nende teatrite repertuaar võib olla nende noorte inimeste kutsumuseks, aga tehas on valmistanud hoopis teistsuguse toote.

Bloody Mary

vonkrahli teatri 'Bloody Mary'-ga läks sedapsi, et oma ametliku kavas oleku ajal ei hakanud kuskilt kõrva säene tegemine käimas on ja kui lõppeks hakkas, siis oli etendus juba repertuaarist maha kratsitud. Ehk siis hästi .) Lootust hoidis üleval veel ERR, kelle salvestist lubati mingi hetk teleteatri vormis laiemale üldsusele ette mängida, ent mingit ajatärminit ei olnud paika säetud. Seetõttu oli ka augustikuus rõõmustav tõdeda, kui vonkrahli teater vaevus 'Bloody Mary' veelkord mängukavva tagasi võtma, küll lühiajaliselt, aga enamat ju polnudki vaja.

Juhumisi õnnestus niiviisi ajatada kaks psühholoogilist thrillerit ühte nädalasse, Linnateatri 'Aju jaht' ning käesolev, mõlemad seejuures ka veel noorte neidiste lavastused, esimene siis Diana Leesalult ning teine Kertu Moppelilt. Kui senini ei ole ühist keelt õnnestunud viimati nimetatuga leida, siis antud tegemine parandas ka selle vea. Lavastuse muudab ühelt poolt sümpaatseks asjaolu, et see on Kertu enda loomena kirja saanud ja ise lavale toodud, aga otsutav ei ole kindlasti ainuüksi see ise tegemine, vaid peamiselt ikka imetabaselt hästi toimima saanud inimeste vaimsel ja füüsisel terroril põhinev thriller, kus oluliseim ei ole mitte vägivald vägivalla pärast, vaid just psühholoogiline mäng, mille läbi on võimalik inimesi tavapärasest mugavustsoonist ning klisheelisusest välja raputada, suunates spontaansusele ja seeläbi ka lähemale iseendale, muuta inimesed nö ausamaks. See muidugi siin kõlas juba iseenesest rohkem või vähem klisheelikult ja kui aus olla siis kasutati etenduses samuti klisheede vastu võitlemiseks osaliselt klisheesid, aga see on juba tänases päevas ka paratamatu.

Sisu on aga laval omajagu. Äärmiselt kõditav on jälgida kuis inimesed satuvad segadusse, kui kellegi norme eirav käitumine sätib esimesed tähelepanu keskmesse, kuis tuleks siis reageerida kui kätteõpitud mallid enam ei tööta ning vastaspoolelt võib oodata kõike. Kertu Moppel arvab, et tuleb vaadata endasse, kavalehe intervjuus on tema mõte kenasti sõnasse saanud:

“Olge loomulikud!” Ei ole vaja rääkida lauseid, mis te telekast kuulnud olete! Need laused on kasutud! Hullem on aga see, et võimalus olla autentne meilt on ära võetud. Oleme sadu korda telekast näinud, kuidas armastust avaldatakse – kui ma ise seda tegema hakkan, on see vaid hale paroodia sellest, mida ma näinud olen. Ja ma pean valima, millise olemasolevatest variantidest ma valin. Ja kes ongi üldse see mina? Milline inimene ma olen? Inimesed ütlevad, et “ta on selline inimene” ja ma võtan selle omaks ja olengi selline inimene. Iga otsust tehes tekib küsimus – mida ma tegelikult tahan? Kas see, mida ma arvan, et ma tahan, on ikka see, mida ma päriselt mõtlen ja tahan või on see mulle ühiskonna poolt pähe pandud. “Ma ei usu, et on olemas selline asi nagu inimese essents või olemus. Pigem see tuleb ikkagi teiste kaudu. Igasuguse identiteedi sa ju korjad teistelt.”

Kairi Kivirähk Müürilehest täiendab seda mõtet suurepäraselt:

Informatsiooni ajust ära kustutada on keeruline, kuid ometi on kõigil võimalus valida, kelle moodi käituda. Kõik valivad endale eeskujuks inimesed, kes on nende arvates andekad ja huvitavad ning võtavad neilt üle omadusi, et neile sarnaneda. Minu arvates ei ole see enda mina kaotamine, vaid enda mõtestamine läbi valitud teiste. Ega see keegi ei pea siis tingimata olema masside lemmik – miks mitte võtta šnitti hoopis mõnest omanäolisest karakterist. Kui nüüd peeglisse vaadata, siis ei ole näha ühtainust nägu, vaid kõiki neid karvaseid ja sulelisi, kes sind inspireerivad või oma sõnade ja mõtetega just seda ütlevad, mida sina arvad. Ma arvan, et Bloody Mary’t pole vaja karta, sest kõik näevad peeglis seda, mida nad on teadlikult või alateadlikult kogu sellest virvarrist üles korjanud ja eks see kõik moodustabki tema enda.

Tugevale sisulisele poolele ei jää alla ka näitlejate etteaste, psühholoogilise mängu keskmes on 2 paari - Henri (Erki Laur) ja Maria (Tiina Tauraite) ning John (Tõnis Niinemets) ja Albert (Ott Kartau), kuid domineerima A ja O-na jäävad Tõnis ja Tiina ja nende omavaheline lavaline keemia. Maria tegelaskuju lahendus näitab taaskord, kui erakordselt mitmekülgne ning paindlik näitleja Tauraite on.

Sõnaga - igatipidi imetabane kogemus.