Isuri eepos

Anne Türnpu ja Eva Klemetsi koostegemisel valminud projekt 'Tokerjad' oli niivõrd imetabane kogetu mõned hooajad tagasi, et kui kõrva hakkas, et sama duo taaskord ühiselt ette võtab ja teeb ja veel isuri temaatikal, rääkimata siis raba ja kellaaja eksootikast, siis ei olnud variantigi, et ma sest projektist kõrvale jääksin.

Etenduse alguseag oli säetud tavapäratult varajasele hommikutunnile, kella viiele, mistõttu tundus ka mõistlik olevat juba eelmine õhtu Vargamäele kohale toimetuda ning oma hütt, ettevalmistatud telklaagris püsti lüüa ning äratus sättida kella neljale. Telgist hommikul välja murdes oli veidi üllatuslikult juba üsna valge, ehk päike oli juba tõusmas. Pooletunnine matk etenduse paika Kodru raba äärde oli ideaalselt ergastav, et unerammestusel lasta endast välja voolata. Hommikutundidel mängitava teatri juures ongi üks tubli pluss just aeg, etendusele minnes oled puhtam leht, ei võta tervet eelnenud päeva kaasa, kas siis tööd või peret või miskit kolmandat, oled ise rohkem kohal ja sees, meeled on tunduvalt vastuvõtlikumad võrreldes õhtuste etendustega linnamelus.

 

Nagu ka Tokerjates siis ka Isuri eepose puhul oli muusikaline kompositsioon väga priima, jällegi oli sisse toodud koor, kammerkoor, sedant puhku Voces Musicales, kandmaks ette Veljo Tormise ja Mart Saare loomet. Metsaveerel laulva koori auravad hääled läbi tõusva päikese prisma kosutasid hinge nagu ka raba tagant mustades frakkides tulek lavapaika metsatukas oli mõjus. Suurimaks üllatajaks minu jaoks oli Jaak Lutsoja akordionil, tuleb tunnistada, et ei ole just suurim lõõtsalemb, aga kuis Jaak suutis üles tõmmata akordionil parimaid kitarririffe meenutavaid võnkeid, oli kaiff. Oma osa selles oli ka akordionile säetud võimendusel, tulemus oli igal juhul väga priima.

Muusika kõrvale, mis oli mängitava juures esmane, oli säetud ka etendusliku osa, mis koosnes üheksast erinevast müütilisest katkest/killust isurite muistenditest, mis olid omavahel üsna hüplikus siduses ja ühtset lavastusterviklikku narratiivi ei hoidnud, samas ei olnud see ka minu arusaamist mööda eesmärk omaette, vaid antud katkendid omasid täienduslikku rolli helilisele pildile. Samal põhjusel jäi ka üsna eeskujuliku näitlejate nimekirja tehtav kergelt tahaplaanile, kuna karakterite välja toomisse väga ei panustata, kaktendist katkendisse võisid viimased isegi erineda. Ega ka näitlejad publikumiga kontakti otsinud, liiguti enamasti pilk maas oma kinganinadele suunatult või siis vastupidi kaugusesse, mis jäi sümboliseerima isuri rahva allasurutust ning hääbumist.

Samas jällegi õnnestus Kübbaril ikkagi silma paista, kui miskit välja tuua, siis jäi meenuma episood põgeneva hullunud naisena, kuis ta koperdas kännu või kivi taha ja dramaatiliselt kukkus, see oli nii ehtkübbarlikult absurdselt välja mängitud. Kübbar on üsna erakordne nähtus Eesti teatris. Teisalt mis meenuma jäid veel - olid vanaeitede nägudega riidest kotid, mida teatud stseenides peas kanti ning samal ajal ka vanaeidelikke poose sisse võeti, erilist talenti ses osas omas Lauri Kaldoja. Väga priima lüke igal juhul.

Kui etenduse alguses pakuti turgutavat teed, võis ehk olla põdrasammal, siis etenduse lõpetuseks oli ka traditsiooniliselt toekam eine hernepudru formaadis. Väga viks igal juhul.

American Sniper

Lombitagune tehas pole pikka aega enam suutnud sõjatemaatiliste filmidega elamuse mõttes üllatada, ei ole ses suhtes erand ka antud isamaaline heeros. Snaiperite duelli osas oli selge deja vu moment kunagise nähtuga - 'Enemy at the gates'.

Ainum, mis ülesnoppimist vääris oli Bradley Cooper-i suurepäraselt tehtud rollilahendus ja näitlejaklass, top notch - peab mainima. Isegi väike üllatus, nüüd on tahtmine härrase muude tegemistega rohkem kursis olla.

Positiivsemat nooti lisas ka lõpu nüke, kus tegelaskuju leidis piisavat vaimset tugevust, et mineviku taak maha raputada. Ja kahtlemata ka isa kaasaantud tarkus poegadele:

"There are three types of people in this world, there are the sheep, there are the wolves and there are the sheepdogs who protect the sheep from wolves."

Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu

Rahvateatri projekte polejuba õite mitu aega programmi sattunud, sestap oligi üsna hea meel kui sain kutsungi Kundast, kaema kohaliku Ranna-Viru rahvateatri tükki „Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu“. Lavastuse on kokku kirjutanud Olavi Ruitlane ning oma sisult on tegu ajaloolise fiktsiooniga, tähendusega, et ajalooliste sündmuste ning nimedega käiakse ümber loominguliselt ning piinliku täpsusega ei ole mõtet kronoloogiliselt ega ka faktiliselt näpuga järge ajada. Lugu on üdini rahvalik. On kohustuslik ilus armastuslugu, on pilamist, on alati rahvast naerutavat groteski, on ajalugu, on laulu, on tantsu, ei oskagi klassikalisemat rahvalikku suvelavastust ette kujutada.

Etendusest endast enam jäi mõjuma mängupaik, Kunda mõisakompleks - võimas neljal liivakivist sambal seisev peahoone, millel katuse puudumisel loodus puude ja võsa kujul vohab kasvada ja lõhub aegamisi inimtethut, kuigi hoonel on tänaseks eraomanik, siis tema jõud sellest ehitisest üle ei käi ning nii see väärikas mõis tasahilju hääbub.

Meeldiva üllatusena võttis pärast etendust kohalik ajaloolane Uno Trumm inimesed kokku ja tegi ümbruskonnas veel ~1h giidimatka, tutvustades Kunda jõge, mõisaga seonduvata ajalugu, käisime kolme erineva otstarbega veskit kaemas ja saime teada, miks eestlane üldsegi kartulit sööb. Põhjus oli minu jaoks üllatav, kuid samas lihtne ja proosaline, nimelt kunagi tahetud piiritusetootmise protsessi parendada nii käidi välja reegel, et kes suudab toorainest rohkem piiritust välja pressida, saab piirituse pealt paremat hinda, ses osas polnud aga vili kõikse parem tooraine ning nii kohalikud mõisnikud läinudki üle kartuli peale ja kui kartuli peale juba ülemindi, siis nii see ka põllumajandus kultuurina koduvabariigis ka juurdus.

Sõnaga oli elamus, mitte küll nii palju etenduse perspektiivist, kuid kogu kompott oli väga ehe, oli näha kuis kohalik kogukond oli pingutanud, alates siis laval tantsivast kohalikust tantsutrupist ja laulvast laulukoorist ja etlevast rahvateatrist ning jätkates kohalikku aiasaadusi ja muud toodangut pakkuvate talumeestega enne etendust ja vaheajal, juba mainitud giidituurist, isegi hobene koos peremehega oli toodud naabritalust etteastet tegema, lisaks puudus veel tavapärane turvakontroll, etendusele võis saabuda igast ilmakaarest, alles tribüünile istuma minnes küsisid kaks nooremaohtu näitsikut piletit. Väga ehe kogukondlik tegemine!