Idioot FM

Kui mõnes teatrimajas võetakse lavastada Dostojevskit, lähevad kõrvad liikuma, kui 'Idioot'-i olen konksus ja kui veel Pepeljajev end tüüri on sättinud, pole muud valikut kui kohal olla. Sedant puhku avanes võimalus väisata lavaka enda ruume Toom-Kooli 4 majas, kuhu varem polegi sisse kiigata põhjust olnud. Seda enam sai nüüd koridorides ringi uitatud ning nuusitud, tutvutud tunniplaanidega, kus silma hakkasid tavapärased ained nagu - vehklemine, tants II, Alexanderi tehnika jne. Üllatav oli pisut tunniplaani intensiivsus, sisuliselt on näitlejaks pürgijad hommikust õhtani koolimajas rakkes, kuigi jah, mõned pikemad augud tulid lõuna ajal ka sisse. Harjutatakse juba teatris töötamise rütmiga? Hommikul proovid, õhtul etendused? Hmm. Igal juhul oli rikastav ja põnev.

'Idioot FM'-il endal on Dostojevski kirjutatuga vaid tinglikud seosed tegelaskujude nimede ning üksikute stseenide näol, valdavalt oli Pepeljajev lähenenud enam kui loominguliselt tekstile. Tegevustik ei olnud raamistatud ühte ruumi kindlale lainepikkusele vaid toimus paralleelselt neljas erinevas ruumis, nii erinevate näiteljate kui lugudega nagu raadioruumis kohane. Raadiokuulajatele oli antud vaba voli ise jaamade vahel kruttida, ehk liikuda ühest ruumist teise, siis kui isutas, nii juhtuski, et läksime teatrikaaslasega juba kohe alguses lahku ning kohtusime etenduse vältel sporaadiliselt mõnes ruumis. Vahelduseks meeldiv värskendus, kuigi kõiki nii hoomata ei olnud võimalik, siis kokkuvõttes see ei hakanud ahistama ega häirima.

Kirkamalt jäid meenuma klaveril ninadega mängitud duett Pärti 'Spiegel im Spiegel'-ist ning lõppvaatusest koerteks kehastunud labradori kombel saba liputav Mõškin ning dobermanni kombel lõrisev Rogožin. Briljantne.

27.lennust jäid esimese kokkupuute pinnalt silma Lauli Otsar ja Risto Vaidla, kuid kogu kompott on veel nii toores ja kaanetamata, et kindlaid lemmikuid välja ei joonistunud. Sellega seonduvalt tõstatus hoopis küsimus, kuis küll vastuvõtukomisjon oskab, suudab teha säense materjali pealt otsustust, et siin on perspektiivi ja siin mitte, kas vaadatakse mingeid kindlaid stereotüüpe, mida on igal juhul teatris vaja, peetakse silmas erinevate teatrite tellimusi või hinnatakse puhast talenti, ja kui viimast, siis kuidas küll?

Cities On Speed - Bogota Change

Tõeliselt inspireeriv lugu kahest väga erineva tegutsemismudelida Bogota linnapeast - Leedu juurtega filosoofist Antanas Mockus-est, kes uskus kogukondlikku juhtimismudelit ning pragmaatikust Enrique Peñalosa-st, kes omakorda uskus infra jõudu. Läbi nende kahe lähenemise suutis maailma õudseima linna kuvandiga Bogota 10 aasta jooksul teha radikaalse muutuse, läbi tavatute meetodite suudeti korrastada linna valitsenud liikluskaos, pidurdada kriminogeense kihi tegevust ning anda lootus tagasi kodanlusele.

Näituseks liikluskorraldust parendati liiklustjuhtivate klounide ja miimidega, kes naeruvääristasid liikluses ülbitsejaid ja kiitsid tublimaid kleebistega, pühapäevaseks kergeliikluseks ja jalutamiseks suleti suuri magistraalide, ühistranspordi elavdamiseks loodi 'TransMilenio' kiirbussiliin, administratsioonist juuriti välja korruptiivne kontigent, kes esiti asendati akadeemikutega ja hiljem Peñalosa võimu ajal ettevõtjatega. Igati suurepärane vaatamine.

Hiirtest ja inimestest

Vallo Kirsi ja Tõnis Parksepa kahasse tehtud ja hiljuti ära nähtud 'Idioot' jättis meeldivalt meeldejääva jälje. Piisava, arusaamaks, et Linnateatris praegusel hooajal pakutav 'Hiirtest ja inimestest' tuleb juba ainuüksi selle dünaamilise duo käekirja pärast ära kaeda.

Nagu paarile tavaks saamas on, tehakse jällegi klassikat, sedant puhku Steinbecki ja sedant puhku Linnateatri oma trupiga ja Hobuveskis. Paraku ei võistle Steinbecki kirjutatu 'Hiirtest ja inimestest' ühes ja samas kaalukategoorias Dostojevski 'Idioodiga' kui aluseks võtta karakterite ja temaatika sügavus, Steinbecki lugu jääb tunduvalt õhemaks, andes küll võimaluse põgusaks sissevaateks erinevatele inimsortidele ning niisamuti inimeseks olemise võlule ja valule, kuid võrreldes 'Idioodiga' siis ikkagi vaid kriibitakse inimsuse klaasjat pinda. Viimatine teadmine saabus muidugi etendust nähes, mitte enne, ehk eeltöö jäi ses osas tegemata, mistõttu oli mu ootus eelarvamuslikult suurem, mis tegelikult ei ole õiglane antud etenduse suhtes, kuna neid kahte tükki ei peakski sama kaaluga kaaluma.

Etenduse sisuliseks keskmeks kujunesid unistused, mida inimloomus loob ning mingis hetkes alati ka uskuma hakkab, et need võivadki teoks saada, kui haprad need unistused võivad olla ning täiesti sinust mitte sõltuvatel põhjustel puruneda nii kogemata nagu juhtus episoodis kus Lennie (Indrek Ojari) ärevas olekus niimuuseas hobuseraua sirgeks väänas, pisike vääratus Lennie poolt ning õhulossid ongi purunenud.

Lennie juurde tagasitulles, siis Linnateatrit väisates polegi siiani aru saanud, milline roll või karakter Indrek Ojarile sobitub, nüüd on siis vastus käes. Lenniena oli ta vägev. Ainult üks väike episood jäi mulle küsitavaks, kui istus neidisega õrrel ning ei suutnud vastu panna ning ühmas neidisele vastu ülemeelikult kerge huumoriga, see ei läinud kokku Lennie karakteriga minu meelest, muidu aga kindlasti parim roll, milles Indrekut näinud olen.

Teisena meeldis mulle väga Alo Kõrve tehtu, tasakaalukas ja rahulik, kogemuse pealt tehtud mäng, mis ei rutanud kuhugi, vaid sidus ja toetas teiste mängu. Nauditav

Ja siis jäi veel meenuma Mikk Jürjens, kelle osas on mulle raske objektiivseks jääda, kuna mulle väga meeldib Miku intensiivsus ja kohalolek, rollid mida näinud olen, ei eristu küll väga selgelt, kuid see, mida mees teeb, sobitub väga hästi mu maitsemeelega.

Teiste osas ses lühikeses loos ei tihkagi hinnangut anda, kui, et hea ansambel oli kokku saadud ja terviklik mäng oli igati priima.

Kummitama jäi Aleksander Eelmaa õhku visatu - ma oleks pidanud ikkagi ise oma peni maha laskma.

Vehkleja

Eesti filmiproduduktiooni tase aiva kerkib iga filmiga, kui lähtuda filmide vormilisest kvaliteedist, Vehkleja on ses osas ehedaks näiteks. Antud eksemplari režii ja operaatori töö tegid küll naabrid põhjast, kuid kõik muu on kodumaine ja hästi tehtud kodumaine.