Viivi Luik ja Hedi Rosma - 'Ma olen raamat'

Nagu legend räägib, siis olla legendaarne Ott Urmas tahtnud väga saada Viivi Luike oma jutusaadesse, aga viimane põigelnud alati kõrvale ja lubades tulla kui raamat valmis, mis seal muidu saates tühja kõnelda. Paraku ei jõudnud, aga see aeg Urmase jaoks kunagi kätte. Nüüd ometi sai intervjuu toimuma, mitte küll teleekraanil, vaid raamatuformaadis, nooremapoolse, kuid küpse neidise Hedi Rosma küsimistel ja Viivi Luige vastamistel. Tuleb tunnistada, et puhas nauding oli lugeda kahe niivõrd targa naise, inimese omavahelist lugupidavat vestlust ja isutab juba Viivi Luige 'Varjuteatri' järgi.

Mõned meeldejätmist vajavad ütlemised:

..., et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose ja kus on roose, seal peab olema olnud ka sõnnikut.

Olen tähele pannud, et mõte, mid kusagil oled mõelnud, jääb seotuks mõtlemise kohaga. Kui sul läheb meelest ära, mida sa mõtlesid, mine sinna, kus sa seda mõtlesid. Mõtlemise kohta tagasi minnes võid selle mõtte üles leida.

"See, millest inimene räägib, on tegelikult niisama salapärane, kui see, millest ta on otsustanud vaikida. Me võime vaid aimata, mis on nende sõnade või selle vaikuse taga."

Interstellar | Tähtedevaheline

Üsna harva, aga siiski-siiski, tuleb ka uuest maailmast imetabaseid filmielamusi ja juba mitmendat puhku ühelt ja samalt härralt, Christopher Nolanilt (Memento, The Dark Knight, Inception), sedant puhku siis 'Interstellar'-i nimeline. Ametliku klassifikatsiooni järgi küll ulme kategooriasse liigitatud tegemine, kuid sisuliselt siiski sama palju ulme, kui oli suvine Jarmuschi 'Only Lovers Left Alive' vampiirifilm, ehk ulmet pakuti küll, kuid pigemiti taustamaterjaliks, tuum oli ikkagi inimeste vaheline side ja just lapse ja lapsevanema omavaheline tavamõistusega hoomatavaid piire ületav side.

Nolanit on õnnistatud ainulaadse oskusega tuua linale inimloomust kõikse ehedamal ja autentsemal kujul, esimesena meenub kohe kõige puhtama kurjuse kehastus, mida on õnnestunud filmist kogeda - Heath Ledgeri tehtud Jokker 'The Dark Knight'-ist või siis teisalt antud filmi juures, isa  ja tütre side, mis ületab inimteadvusele arusaadavaid tunnetuslikke ja teaduslikult seletatavaid piire, kuid ometi on see miski seal kuskil olemas, mida ei ole võimalik seletada. Just see oligi minu jaoks selle filmi kvintessents ja, noh, tuleb tunnistada ka pisarakiskuja.

Kirkaimalt jäid meenuma esmalt Cooper-i (Matthew McConaughey) lastekasvatuslikud põhimõtted - ruum ja vabadus ja usaldus juba varajases nooruses, mida lastele lahkelt jagati, mitte ümmardamine ja kontroll ja helikopterlik tiirlemine ümber laste. Üheks heaks näiteks on moment kui Cooper lastega kruusateel autoga kooli poole rallis ning masinal juhuslikult rehv purunes, rehvivahetus jäi muidugi perepoja hoolkes, kes peagi aga teatas, et varurehvi on juba kasutusel, Cooperi vastus oli briljantne - 'Mõtle välja midagi, mind ei ole siin Sind igavesti aitamas!'

Teisasena, tegelikult isegi olulisemana, toimus mu senises mõtteviisis väiksemat sorti paradigma muutus, eelnevalt ei olnud lihtsalt mõte ses suunas jooksma saanud, ehk, mis on inimeste võimekus tajuda ja tabada meid tegelikult ümbritsevat nii maal kui suuremas ruumis, ehk me mõistame ja suhtleme ainult endale arusaadavates dimensioonides, mis ei pruugi aga kaugeltki olla ainumad dimensioonid, mis meid tegelikult ümbritsevad. Eriti mõjuv metafoor oli jutuks tulnud sipelgad, kes elutsevad sipelgapesas, mis aga asub otse inimeste ehitatud kiirtee kõrval, palju need sipelgad saavad aru, et nad toimetavad otse kellegi palju intelligentsema loodu kõrval ja palju nad tajuvad mööda sõitvaid sõidukeid, samas kui heitgaasid omavad ka nende elu keskkonnale vägagi konkreetset mõju, huvitav, kas sipelgad mõtlevad, et see on nende eneste süü? Isu äratavad, need mõttekäigud.

Sõnaga film peab olema imetabane kui kisub välja pisara ja samal ajal suudab tuua muutuse mõttemaailma.

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus | Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann

Svensk bio gått till hollywoodishen. Ehk rootsi kino on läinud hollywoodi, ehk üsna sisutühi palagan.

Joobnud

Üle mitme aja õnnestus sattuda ka Theatrumisse teatrit kaema, piisavalt pikk auk oli sisse jäänud, sest esimese hooga jäi teatrimaja peauks leidmata ning sisenemine sai toimuma tagaukse kaudu läbi endise Kloostriaida ruumide ja keerdkodade, aga kohale sai ikkagi jõutud.

Theatrumi 20. jubileumiaasta raames võttis Lembit Peterson lavastada noorema poolset Venemaa nüüdisaegset Ivan Võrõpajavit (sünniaastaga 1974, olgu kindlasti ära mainitud), kelle 'Delhi tants' oli härra jalust niitnud ning suuremat sorti tahtmise tekitanud ka koduvabariigi teatrilembudele pakkuda idabloki hetke üht hetke talenti. Asjaosaliste omavaheliste vestluste käigus jõuti lavastuseni nimetusega 'Joobnud', mis küll polnud Petersoni enda esimene valik nagu ta Delta saates mainis, vaid rohkem Võrõpajevi pakkumine, aga pärast mõnda aega settimisest viimane ikkagi töösse läks.

Esmane, mis etendusel kohe silma hakkas oli rafineeritud must-valgete liikuvate piltide jada, kujutamas reedeõhtase metropoli või miks ka mitte provintsi restorani tänava interjööri ja sarnaseid liikuvaid pilte sai näha terve etenduse vältel, episoodide vahepaladena, suurepäraselt õnnestunud lahendus Sander Põldsaarelt.

Episoodid ise võtsid kirjeldada joobnud kodanike, eranditult kõik tegelaskujud olid terve etenduse vältel joobes, püüdlusi sügavamõttelisteks aruteludeks, püüdlus on ehk liigselt üleolevalt öeldud, sest vestlusest tõepoolest olid sügavamõttelistel teemadel - armastus, truudus, religioon, kultuur, eksistents jne. Läbi joobnud suude oli võimalik lihtsalt korrata samu mõtteid üle ja üle, et need publikumi enam kinnistuksid ja samas olema paralleelselt patroniseeriv, ses osas kavalasti tehtud. Ka mulle jäi meenuma nagu ka Tõnu Pedarule, korrutis - 'Kas kuuled Jumala sosinat oma südames?'

Siia juurde veel ka üks hea kirjeldus Postimehe Kultuuri küljelt:

Vahest reljeefseimana kogu lavastuse teoloogiliste debattide puhul võtab erinevuse kokku tegelane Lourenz (Andri Luup), kõneldes sellest, kuidas inimene rüvetab endas Jumala loomingut seeläbi, et valab end norutamise saatel poriga üle ja kerjab imetlust haletsuse ja komplekside eksponeerimisega nagu Lars von ­Trier, samas kui Issanda tähtsaim sõnum on «Ära põe!».

Olukorras, kus sellist vestlust peab kaks umbjoobes abielupaari, kõlab see muidugi grotesksena, kuid paradoksaalsel kombel toob tõepoolest esile selle verbaalse mõistatuse, miks meie kultuuristereotüüpide paistel võib koguni pihisakrament ja suur osa palveist kõlada pigem lakkamatu enesesüüdistusena.

Näitlejatest jäid meenuma kohe eriti positiivses võtmes Leino Rei, Andri Luup ja Sulev Teppart oma elutruude esitustega, tea kas nüüd antud etenduse kontekstis komplimenteeriv on, aga mõeldud nii küll on, puhas nauding oli nende tehtud kaeda.

Moneyball | Eduvalem

Liiga pikalt juba vaatamist nõudvate filmide nimekirjas kopitanud 'Moneyball' sai lõppeks ette võetud ja ära kaetud. Ja väga hea, et sai. Ametliku või pigemiti turundusliku versiooni kohaselt põhineb süzee päriselulistel sündmustel ning eelkõike just Michael Lewise 2003.aastal kirjutet' raamatul - 'Moneyball: The Art of Winning an Unfair Game', reaalsus on aga see, et tegemist on siiski tubli mugandusega ning värvi lisamiseks on omajagu fakte ümber mängitud ning nii mõnestki pärisinimesest joonistatud ebaõiglane pilt, et ikka filmis rohkem konflikti ja draamat jaguks (kokkuvõtvalt ebakõladest filmi ja päriselu vahel saab leida siit). Aga nagu Umberto Eco juba kirjutanud on Baudolinos, siis - “Yes, I know it’s not the truth, but in a great history little truths can be altered so that the greater truth emerges.”

Ehk tõde tõeks, lugu ise on paeluv, kuigi jah, inetu, et seda on tehtud ka päris inimeste renomee arvelt.

Paeluvaks tegi vaatamise filmi A ja O, Brad Pitti poolt meeldivalt ekstsentriliseks mängitud Billy Beane, tõesti võimsalt tehtud. Tea, kas oma osa ses rolli tegemises mängis ka Brad Pitti enda suur tahtmine filmi teha, niivõrd suur, et ka rahastuse leidmise võttis ta osaliselt enda peale. Välja kukkus igal juhul imetabaselt. Kasvõi linalt kangastuv Beane lõpmatu energiline intensiivsus absoluutselt kõiges mida ette võttis või siis juba 'Fight Club'-ist tuttav tylerdurdenlik kehahoiak, liikumine, olek ja loomulik eluterve humoresk või hoopiski suhtumine - kõik või mitte midagi, ehk tarmukus minna lõpuni, ükskõik millise lõpuni, oma ideega. Sõnaga, seda filmi tasub vaadata juba puhtalt Brad Pitti pärast.

Äärmiselt kahju, et 'Moneyball' sattus just samale aastale, kui 'The Artist' ja nii jäi Bradil parima meesosa Oscar noppimata, kokku kandideeris film kuues kategoorias ja üllatuslikult, vähemasti minu jaoks jäi nullile. Kahju.

Üks sobilik ütelung veel Billy Beane-lt - 'I hate losing more than I want to win. And there is a difference!'

null. punkt

Eesti film on saanud vasakult ja paremalt, ülalt ja alt, võõrastelt ja omadelt, ja eriti omadelt rappida igast võimalikust asendist, aga endiselt teeb ja teeb suurepäraselt, suuresti nagu ka Nullpunktis ülesastuv peamine tegelane Johanneski:

• kodune konflikt, mille keskmeks on maniakaaldepresiivne ema (võrratu sooritus Epp Eespäevalt!);
• sotsiaalne konflikt uues koolis, eliitkoolis, klassieliidiga;
• väärtuskonflikt vanade sõpradega;
• eneseteostuslik konflikt kohaliku muusikamoguliga.

Täiuslik pasatorm, kõik neli olulist nurgakivi inimese elus, kõik vajuvad, üks kiiremini kui teine. Ja ongi nullpunkt, kuis edasi ja kas üldse edasi?

Johannes otsustab alla andmise asemel võidelda ning ükshaaval suudabki upitada kõik nurgakivid tagasi paika ning lisab veel ühe uue, selle kõige olulisema. Pisut naiivne tundus, et noor hing suudab nii lihtsalt ise end üles tõsta ja kehtestada, samas kogu filmi positiivse fooni taustal, miks ka mitte. 

Teine usutavuse küsimärgi koht oli noorte poolt filmis kasutatav žargoon, ausalt öeldes kujutan seda ette veel ulmelisemana päriselus, kui filmis oli, filmis tundus see olevat kohati kohitsetud, kuid üldplaanis see kuidagi häirima ei jäänud, sest A ja O olid väga paigas, nii käitumisnormid eliitkoolist kui ka suhted huntidega Lasnas, rääkimata siis lõhkiläinud perest.

Igal juhul on suur rõõm näha, et Eesti filmi tagala täieneb pidevalt ka noorte suurepäraste ja omanäoliste tegijatega, meil oli Martti Helde ja nüüd on ka Mihkel Ulk. Priima.

Järgmisena tuleb siis ette võtta ka Margus Karu romaan.

The Wolf of Wall Street

Üks nõrgemaid tegemisi muidu kivikõvalt duolt Di Caprio ja Scorcese läbi aegade. Ei olnud ei tegu ega nägu, võrdluses siis teiste finantsturgude tegemistesse minevate filmidega. 'Boiler Room' ja 'Margin Call' jäävad ses valdkonnas siiski A-ks ja O-ks.

Rein Raud - 'Pisiasjad mis omavad tähtsust'

Cocky bastards those Raud brothers!

Ehk kogu raamatu lühijuttude virr-varri kohale jäi hõljuma enda vaimsusest vägal heal arvamisel olevast vaimust, kui põhjendatud see on, on ilmselt iga vaimu enda otsustada.