Kassirabal

Laia tänava teatrimajas oli pakkumisel Iirist toodud ja Madis Kalmeti poolt kodustatud tükk, mis meenutas väga Pärnu mnt teatri tavapärast repertuaari. Ehk klassikalisemat sorti draamat. Sama kaugele kui on jäänud see Draamateatri pakutav klassika jäi ka antud eksemplar, ei leidnud endas üles seda hala, mis oleks tahtnud minna kaasa nii heitlikult loksuva soigumisega laval. Oli ka momente, ms mängiti juba absurdi, näituseks kui ühelt poolt oli loodud kujutelm talu peremehest, kelle eluliseks eesmärgiks oli kasvatada karja numbrites ning seal hulgas maavaldusi, kui siis sama härra kari oli tulesurma suremas ja teadmine pulma pidamise hoos meheni jõudis, ei tormatud karja päästma vaid hoopiski epistlit pidama ning hiljem läksid pulmapidu edasi. Kummastav.

Positiivse noodina saab välja tuua Külli Teetamm-i järjekordse suurepärase tegemise kassnaisena ning teisalt üllatas Allan Noormets suurmõisniku ja isa rollis, kuhu ta sobitus kohe ideaalselt oma olemusega.

Mu naine vihastas

Tandemilt Ojasoo ja Semper jällegi üks suurepärane tegemine, kõige paremas mõttes klassikalisemat sorti no99 tükk, kui nii võib üldse sõnastuda. Ehk siis pajatada kriipivast meid ümbritsevas sotsiaalses ruumis, alati kujundlikult, alati absurdi äärel kõõludes, alati teravalt, alati lavatehniliselt uudselt.

Eredamaiks hetkedeks osutusid:

• päikesereisil käinute selgelt välja joonistuv käitumismuster nii tegevustes kui jäädvustustes, kõrval vaadates absurdne, kuid inimlikult nii tavapärane;
• lahedalt sõge või sõgedalt lahe lahendus etenduses ettemängitud stseenid fotokaameraga üles võtta ning kuvada valgel ekraanil tegevustiku kõrval, parimaid neist:
• kolme ontliku sõbra noorpõlve porteepilt, siis kaks sõpra istuma juba rohkem kulunud võtmes laua taha, mida sümboliseeris valge lina ning üks pudel, eelpool mainitud portreepilt veel taga rippumas;
• kuidas lavastada enesetappu? Vannitoas lükata tool kummuli ning pildistada vannitoa ust hetkel kui pildistatav üles põrkab, oluline on, et pead peale ei jääks. Briljantne;
• ja loomulikult sukeldumise lavastamine, fööni ning mullitajatega. Vägev;
• teine ooper oli veel popkultuurist tuttavate fotode taaslavastamine, kõike just ei suutnud tuvastada ja salvestada, aga meelde jäid Pulp Fictioni kahe püstolitoru stseen, Marat vannist, vististi Kate Mossi üks istuv pilt jne. Igal juhul uhke

Üldisemas plaanis jäi silma uskumatult hea trupi koostoimine ja hoogsus, üks ehedaimaid näiteid on kindlasti nö reibi stseenis korraldatud kontrollitud mürgel, mis jättis kontrollimatu mulje. Ehk näitlejate omavaheline koostöö jättis kindla mulje.

Sõnaga - suurepärane.

Sin City: A Dame to Kill For

Erinevalt eelnevast, on Sin City jätkuosa 'A Dame to Kill For' säetud 3D kuube, olulist lisandväärtust mu asjatundmatu silm ei osanud igal juhul ses efektis tabada, samas ei olnud ka otseselt häiriv, seega kokkuvõttes filmi seisukohalt mitte oluline nüanss. Sisulises ja vormilises osas oli esimene pool filmist üsnagi eelneva versiooniga ühte jalga käiv ja seega igati ootuspäraselt nauditav antud käekirja austajale. Mingist hetkest, aga toimus pööre. Lugu hakkas venima ning rõhk kaldus liigselt üle vägivaldsusele, kui nii võib antud filmide seeria puhul üldse öelda, ehk kes ja kui palju ja mismoodi suudab laipu valmis vorpida, ehk ses plaanis klassikaline Rodriguez. Samas puudus erisus ja teravus tavapärastest säensetest aktsioonfilmidest, mis teiselt poolt ookeani tehasest regulaarselt väljutatakse. Ehk igavaks kiskus. Ilmselt võis jätta oma jälje seekordne Tarantino puudumine loomisprotsessist.

Teine suurem tilk tõrva puudutab näitlejate valikut ja esitust, otseselt ei tehtud küll nõrka tööd, kuid võrreldes eelnevaga ei ümbritse seda birgaadi 'mind üldse ei huvita teie arvamine' aura, kui välja arvata härrane Mickey Rourke ja teatud mööndustel ka Eva Green ning Rosario Dawson. Teistel jääb karakterit väheks.

Tea, mis nüüd Jarmuschiga mul lahti on, aga igal juhul õnnestus mul härrat korduvalt näha filmis baaris istumas oma turri kammitud halgevalli pea ja bakkidega. Kummastav, sest minu teada, ta filmis tegev ei olnud.

Sin City

Uus ekraniseering Frank Milleri koomiksist Sin City on just värskelt jõudnud kodumaisesse kinolevisse, seega enne kui tormata kaema, tundus olevat paslik kord veel 2005.a väljalase üle vaadata. Isegi teistkordne kohtumine pakkus elamuse, Frank Miller-il, Robert Rodiguez-il ja härrasel Qunentin Tarantinol on sõgedalt hästi õnnestunud tuua koomiksiklik ülesehitus läbi minimalistlike nagu joonistatud kaadrite filmilinale, samuti see läbiv süngus ning teisalt selgelt väljajoonistuvad kangelased. Vägev.  Miks mitte pakkuda samale triole proovida kätt Gotham City kangelasega .)

Igal juhul plaan on ka uusim pakutav ära proovida, kuigi erilist heaks kiitu pole ei publikumilt ega kriitikutelt viimasele just tulnud.