'Harakale haigus...' nimelist tükki sai kogetud õige mitu aega tagasi, seega on elamus jõudnud juba omajagu tuhmuda ja osaliselt ka kaduda, ehk siis kirja saab, mis settinud. Kõikse pealt meenub soe tundmus kahe teatri suurepäraselt õnnestunud koostööst jagada kahasse lava, lavastust, lavastajaid, lava- ja muusikakujundaid ning lavale astujaid. Viimaseid siis veel ühes ajas, aga erinevas ruumis. Tähendusega, et nö paralleeletendus 'Varesele valu...' algab täpselt samal ajal Draamateatri saalis kui 'Harakale haigus...' Linnateatri saalis ning etenduse poolajal vahetab kaks kolmandikku laval olijaid lava, ehk Draamateatris alustanud jõuavad Linnateatri lavale ning Linnateatris alustanud omakorda Draamateatri lavale teiseks poolajaks. Kogu protsess oli äärmiselt sujuvaks korraldatud ning säene võte andis koheselt lisatasandi etenduse sisu hoomamiseks, ses plaanis, et täiendas veelgi sõnumit, et depressioon kui nähtus ei ole mitte ainult ajakirjade murerubriikides ja kabineti valgete seinte vahel eksisteeriv nähtus, vaid on siin meie majas, meie etendusel, meie seltskonnas, kui ka paralleelselt teises majas, teises etenduses majas ja teises seltskonnas. Ehk depressiooni võib olla igal pool, võime seista sellele väga lähedal nii trammis, poes, tiskol, laulupeol, kus iganes, samas ise seda märkamata, kuigi depressioonis vaevlevale inimesele saavad tagajärjed olla laastavamat sorti, võrreldavad raskemakujuliste haigustega.
Sõnaga, säense koostöö formaadi toimine tekitas sooja teadmise, et kaks teatri vaalaskala Tallinnas, tahavad ja suudavad teha ühiselt ja teha hästi, ja teevadki ühiselt ja teevad kohe väga hästi.
Osa täitmistest jäid meenuma tublid ja tõetruud rollid härraselt Kalmetilt ja preilina Ratasepp-alt, nemad kaks kerkisid rohkem esile ülejäänud ansambli etteastest. Miks? Hingestatuse ja usutavuse pärast.
Mõned üles nopitud ivad veel:
- mõtted on kui rongid, mis saabuvad ja lahkuvad jaamast/peatustest. Kui saabub depresiivsusele viiv mõte, mitte hea mõte, jaama, siis ei pea laskma sel seal pikka aega peatuda, las sõidab kiirelt edasi, mida kauem ta seal peatub, seda rohkem kahju teeb;
- introvertidel võiks teoorias olla lihtsam depressiooniga hakkama saada, kuna suudetakse endaga pidada dialoogi ja seejuures ennast analüüsida, halvem on juhtum kui dialoogi käigus minnakse veel rohkem rappa kui esialgu ollakse;
- esimene armastus avab kinnisemat sorti meessoo esindajaid, avab nende tegelikku mina, annab julguse olla mina ise, nii juhtus minuga, nii juhtus mu vennaga, kui hinnata kõrvaltvaatajana;
- rääkida lähedastega nende lapsepõlvest, eelkõige oma isa ja emaga nende lapsepõlvest, mis aitaks mõista paremini nende käitumismustreid lapsevanematena või inimestena üldisemalt, isklikus plaanis on see etapp mul läbitud, kuid tahtmine tekkis mingi hetk sama läbi teha vennasega.
Posts
